Kaks kanget, nobelist Paul Krugman ja Eesti president Toomas Hendrik Ilves, säutsuvad taas. Krugman paiskas seekord Twitterisse kaks graafikut, millest üks näitab Eesti ja Läti sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ränka kukkumist aastail 2007–2010 ja järgnenud vaevalist tõusmist. Teine kajastab mõlema riigi tööhõive nukrat seisu.
Eesti ja Läti majanduse kosumist võrdleb Krugman USA olukorraga 1935. aastal. Lühikeses sõnumis tunnistab Krugman, et Eesti ja Läti jalgealune on kindlam, kuid küsib, kas see ongi kõik, et demonstreerida kasinuse imesid.
Ilves torkas vastu, et inimesed, kes kasutavad oma artiklites ainult seda infot, mis toetab nende arvamust, peavad endale selgeks tegema x- ja y-telje tähenduse.
Vaadates maailma laiemalt, on selgesti eristunud kaks leeri: kasinuspoliitika pooldajad ja vastased. Kusjuures viimasena nimetatud on läinud Krugmaniga eesotsas pealetungile ja üllitanud manifesti majandusliku arukuse toeks. Manifest ütleb, et majanduskriisi ravi – avaliku sektori kasinusmeetmed on ebaõnnestunud.
Pärnu Postimees on nõus, et ühesugune lahendus probleemidele ei pruugi kõigis riikides toimida. Eesti ja Läti võivadki nii oma kasinuspoliitikaga osutuda pigem erandiks kui reegliks. Miks ei taha me seda tunnistada?
Sõnades on Eesti kasvupoliitika poolt, aga probleem selles ongi, et võimuliidul sellekohane sisuline poliitika puudub. Siiani on rahuldutud paigal tammuva väikesevõitu kasvuga, mis pikas perspektiivis ei ole jätkusuutlik. Äripäev soovitab Eestil anda Krugmanile ninanips ja siseneda maailma võlakirjaturule. Et laenaks ja investeeriks nii, et sellest tõuseks tulu. Võiks vähemalt vaadata, kuidas toimis Soome.