Lüneburgi ja Pärnut võrreldes

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Suvi on reisimise aeg ja oli minulgi võimalus sõita Saksamaale sõprade juurde. Reisisihiks umbes Pärnu-suurune hansalinn Lüneburg. Läbinud tuledesäras Hamburgi rahvusvahelise lennujaama, tervitas meid Lüneburgi rahu ja vaikus.

Linn on korda tehtud: majad värvitud soojades toonides. Kõikjal roosimeri. Kohvik Mama Rosa on tulvil turiste, kuigi hinnad pole meile just madalad. Kuid kõik on suhteline. Selgub, et Lüneburgi hotellid on suvel ammugi välja müüdud, kuigi linnal puudub meri. Kõikjal tervitab meid sõbralikkus. Võõrad inimesed naeratavad tänaval ja suhtlevad lahkelt. Ei kohta vihaseid nägusid ega paikapanevaid pilke.

Linna keskväljaku äärses pubis õlut juues saame jutule kohalikega. Selgub, et sealne pensionär saab umbes 1500–2000 eurot kuus ja reisib keskmiselt kaks korda aastas välismaale. Talvel võetakse ette reis soojale maale, olgu reisisihiks Tenerife, Tai või Lõuna-Aafrika Vabariik (kus meiegi tuttavad käisid). Suvel sõidetakse kuhugi lähemale kas siis kodumaal või Tšehhi, Austriasse, Šveitsi.

Reisivad ka ratastoolis inimesed ja need, kelle tervis pole alati kiita. Reisimine ei ole ainult noorte ja edukate privileeg. See on tavaline osa elust, mis aitab maailma mõista ja pingeid maandada. Töötudki reisivad. Töötuid on Lüneburgis kuus–seitse protsenti.

Saksamaal on toidukauba hinnad samad või veidi madalamad kui Eestis. Leib-piim-või maksavad umbes niisama palju. Pilsner-tüüpi õlu maksab umbes 50 senti, liha 3.60 – 6 eurot kilo, kalakonservid ligemale euro. Tööstuskaup on oluliselt odavam kui meil. Kvaliteetsed teksad saab kätte 20–40 euroga. Ühes firmapoes olid Miss Sixty vanema mudeli teksad vaid kümme eurot. Korralikud nahkkingad maksavad 40–60 eurot.

Kallimad on seal igasugused teenused, nagu juuksur, taksosõit, samuti väljas söömine. Saksa pensionär läheb jala linna, paljud kasutavad rulaatoreid. Toidukottidega tullakse linnast tagasi tihti taksoga. Tavalise toidukraami kõrval ostetakse rohkesti puuvilju-viinamarju, maasikaid, kiivisid.

Süüakse rohkelt eri jogurteid. Huvitav on seegi, et vanadel inimestel käib perearst regulaarselt üle kolme nädala kodus. Selle eest tuleb maksta kümme eurot kolme kuu kohta. Arst käis ka siis, kui meie seal olime. Osavõtlik noor mees tundis huvi, mis on paremaks ja mis halvemaks läinud.

Pärnuski oleks palju sellist, mida paremaks muuta. Kõigepealt linna sissesõit Tallinna poolt tulles. Kõikjalt vaatavad vastu nukrad, hallid ja kulunud majad, millele värvi andes paraneks mulje suvepealinnast. Linnas on küllalt noori töötuid mehi, kes, käed taskus, longivad ega leia tegevust. Pintslid kätte!

Turiste on Pärnus kahjuks vähemaks jäänud: hinnad on kõikjal laes ja teenindajatel sageli mornid näod. Kesklinnas pole kohvikut, mis annaks vana hea Kungla kohviku mõõdu välja. Steffani pitsarestoran üksi kõike ei jõua. Kuid see on siiski koht, kuhu pole häbi väliskülalistega minna. Heal tasemel on nii teenindus kui toidud. Viimati käisin päevapraadi söömas Nikolai Lehtlas. Oli küllaltki maitsev toit ja meeldiv miljöö. Siiski kostis kõrvu vastaslauas istunud daami jutt: ta käivat hommikust õhtuni tööl, kuid hambaid parandada ei jõua.

Ükskord väsivad tublid ja püüdlikudki. Töö miinimumpalga eest ei ole stiimul. Keskmine Pärnu inimene ei saa võimaldada omale sanatooriume ega kaugemaid reise, kui tal on lapsed koolitada ja muud kohustused. Pensionärilgi pole linnas väga lihtne: Oja tänavalt bussiga linnavalitsuse juurde ei saa. Paljudel pole taksoraha või rikkaid sugulasi aitamas. Kellel on Pärnus hea elada?

Reisiväsimus ununeb, siiski jääb unistus praegusest rõõmsamast ja inimväärsemast elust Pärnus. Unistamine pole ju keelatud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles