Liisa Pakosta: koolid vajavad rahu ja lapsi

Liisa Pakosta. Foto: PP

Rahvaloenduse kolm põhijäreldust – meid on varasemast vähem, eriti vähe on meil lapsi ja iseäranis vähe on meid väljaspool Harju- ja Tartumaad – sunnivad lähiajal läbi vaatama kogu valdkondlikku poliitikat.

Oleme aru saanud, et looma- ja taimeliikide kestmine ja hoidmine vajab jälgimist iga seaduseelnõu puhul. Hämmastav, aga sigalatihedus on saanud palju rohkem meediaruumi kui laste tihedus lasteaias, ja viga pole sigalatemaatika vähemolulisuses.

Me ei teadvusta endale kogu aeg ja iga päev, et Eesti rahva kestmine on niisama tähtis ja sõna otseses mõttes elavalt seotud väga erinevate otsuste ja valikutega. Misso, Audru või Kadrina valla inimasustus puudutab otseselt meid kõiki, mitte ainult kohalikku vallavanemat.

Hariduse ajakohastamine

Poliitika ülevaatamine ei tohi lähtuda hetkekasust. Demograafiliste protsesside muutusedki ei toimu üleöö, vaid pika aja jooksul. Ja on just seetõttu nelja-aastastest valimistsüklitest lähtuvatel poliitikutel enamasti “ära unustatud”. Vahel pareeritakse lausa otsesõnu mõnda pikaajalist tulu andvat ettepanekut väitega, et lahendada tuleb ainult päevapoliitilisi küsimusi, mis avaldavad mõju praegu. Veidi on näha sellist tendentsi väga laiaks valgunud (see on iseenesest hea) haridusaruteludes, kus pikem siht mõnikord kaob.

Aruteludest on käibele läinud hulk valeväiteid, mistõttu kinnitasime Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuses haridus- ja teadusministri hariduskorralduse ajakohastamise kava. Selles nimetasime needki teemad, mida hariduse nüüdisajastamine ei ole.

Hariduse ajakohastamise puhul on kahtlemata tegemist demograafilise teemaga, sest sageli ei tühjene kool õpilastest selle sulgemisotsuse tõttu, vaid kooli võimaliku sulgemise kuulujutu pärast. Õpetajad lähevad kuulujutust närvi ja õpetamise tase langeb, lapsevanemad otsustavad panustada kindlamale variandile ja viivad lapse kooli, mille kohta sulgemisjutte ei räägita, ja demograafiline protsess ongi täistuuridel käivitunud, rebides endaga kaasa peale õpilaste ja õpetajate kooli toiduainetega varustanud kohaliku taluniku, perearsti, lapsevanematest rääkimata. Tegelikult võiks seesama kool, ehkki pärast mõningast värskenduskuuri, kenasti jätkata.

Tugev kool on elu ankur

Tugev põhikool, tänapäeval koos tugeva lasteaiaga, on elu ankur, mis lahendab korraga kõik kolm rahvaloenduses ilmsiks tulnud probleemi. Hea ja kättesaadav kooliharidus suurendab lapsevanemate kindlustunnet ja motiveerib neid saama oma esimest või sünnitama järgmist last. Eriti hea kool meelitab inimesi kohapeale elama jääma või kooli järgi kogu perega kolima. Kool on seegi koht, kus vähemasti Põhjamaade kogemuse põhjal suudetakse leida kõigi kiiremini lahendusi noorte inimeste Eestiga sidumiseks ja nende väärtushinnangute kujundamiseks. Nii kooli sisuline pool kui koolivõrk tervikuna on demograafiliselt kahtlemata väga suure mõjujõuga. Näiteks Lätist ja Leedust, kus haridus on inimarengu aruande järgi kehvemal tasemel kui meil, on inimesi lahkunud viimase kümne aastaga ligi kaks korda rohkem kui Eestist.

Tõsi see on, et tervelt kolmandiku võrra on lapsi Eestis vähemaks jäänud kõigest kümne aastaga. Kuni 14aastasi lapsi on meil napp 200 000. Arusaadavalt on murekortsud suuremal osal Eesti aladel, mis jäävad pealinna regioonist väljapoole ja kus ridade hõrenemine on olnud statistilise keskmisega võrreldes veel suurem. Enne kuulujuttudest muserdusse sattumist pakun tutvumiseks IRLi eestseisuse otsused selle kohta, mida plaanitav hariduskorralduse ajakohastamine ei ole. Kõik need otsused on vastu võtnud 28. mail IRLi eestseisus.

Mida plaanis ei ole?

Esiteks ei ole riigil plaanis sulgeda munitsipaalkoole, ei gümnaasiume ega põhikoole, samuti riigistada koole. Kõik otsused võetakse jätkuvalt vastu kohalike omavalitsuste volikogudes, teisisõnu otsustatakse kohaliku kogukonnaga, millisel viisil jätkamine on kõige parem. Gümnaasiumi ja põhikooli ei lahutata teineteisest seadusega, seadusesse jääb integreeritud munitsipaalgümnaasiumide tegutsemise võimalus.

Põhihariduse korraldamise, sealhulgas omavalitsuse koolivõrgu kujundamise eest vastutab endiselt omavalitsus. Eesti koolisüsteemi aluseks jääb kodulähedane hea ja turvaline põhikool. Eesmärk ei ole riigi ja kohalike omavalitsuste hariduskulude kokkuhoidki. Hariduskorralduse nüüdisajastamise eesmärk on hariduskulude osa hoidmine (2012 taset vaadates tõstmine) tasemel seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Suurenenud efektiivsusest tulenev võimalik kohapealne haridussüsteemisisene kokkuhoid peab eelkõige tagama õpetajate palgatõusu. Eesmärk pole vähendada kohalike omavalitsuste riiklikku haridustoetust, suisa vastupidi: näeme ette haridustoetuse riikliku kasvu, eelkõige sihtotstarbeliselt õpetajate palgatõusuks. Ja siit pole raske järeldada meie viimast kinnitatud “me ei tee seda” punkti.

Nimelt ei kavanda me õpetajate koondamist. Õpetajate ametikohtade arv lähtub jätkuvalt tunnijaotusplaani ja arvestusliku koormusnormi nõuetest ning pedagoogide töökoormust ei suurendata.

Oleme juba nii Euroopa Liidus kui OECD riikide seas õpilaste hulga poolest õpetaja kohta (täisajaga õppivad õpilased versus õpetajate arvestuslik täistööaeg) niikuinii “efektiivsete” grupis. Gümnaasiumiastmes on Eesti keskmise 16,8 õpilase puhul õpetaja kohta veel vähem õpetajaid vaid Tšiilis (24,7), Mehhikos (25,6) ja Brasiilias (18,1). Eesti demograafilisse olukorda, vähemasti rahvaloenduse andmete põhjal, nende riikide eeskuju aga kõige paremini ei sobi.

Positiivse lõppnoodina saab lisada, et rahvastikuteadlased näevad Eesti põhikoolides ette õpilaste arvu stabiliseerumise järgmisel kümnendil. Homne päev on juba parem, eriti kui otsustamistel jagub tarkust pikemalt ette vaadata.