Kelle rikkus on lasterikkus?

Aage Õunap
, Eesti lasterikaste perede liidu president
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aage Õunap.
Aage Õunap. Foto: PP

Kas teame, kuidas elavad Eestis lasterikkad pered ja neis peredes kasvavad lapsed? Mida üldse tähendab see, kui peres kasvab lapsi rohkem kui üks, kaks või kolm? Kas laste arvukus on rikkus ja kui jah, siis kellele: kas perele, lapsele või ühiskonnale?

Juunis alguse saanud aktiivne diskussioon ajakirjanduses lasterikaste perede teemal näitab selgesti, et need küsimused puudutavad meid kõiki vähem või rohkem. Oma seisukohti avaldasid nii poliitikakujundajad kui lasterikaste perede vanemad ja üle poolel juhtudel räägiti rahvaloenduse tulemustest, laste arvu vähenemisest ja toimetulematusest.

Juhtides organisatsiooni, mille tegevuse üks eesmärke on lasterikaste perede kaudu eestluse kindlustamine ja lastega pere koha teadvustamine riigis, pean oluliseks lisada arutelule oma seisukoha.

Suurperede tugi

Eestis loetakse lasterikkaks pere, kuhu kuulub vähemalt neli last. Lasterikkad pered, kui suurem laste arv välja arvata, ei erine aga oma struktuurilt oluliselt muudest lastega leibkondadest – tavaliselt on tegemist tuumikperega, kuhu kuuluvad mõlemad vanemad ja lapsed. Eestis on suurperesid, kes tulevad oma igapäevaeluga kenasti toime, kuid leidub neidki, kellele väline toetus on suureks abiks.

Siinkohal ei vaja pered alati rahalist abi, vaid tihtipeale tunnevad nad puudust hoopis muust: lapsed tahavad käia eri huviringides, pereliikmed soovivad vabal ajal üheskoos midagi toredat ette võtta ja nõnda edasi. Selles, et suurperedele eri võimalused üles leida ning abivajajad ja -andjad omavahel kokku viia, tuleb appi Eesti lasterikaste perede liit (ELPL).

ELPL on tegutsenud juba 16 aastat. Praegu koondab liit enda alla pered, kus kasvab neli ja enam last, kokku on nendes peredes ligi 5000 last. Liitu kuulub 18 maakondlikku organisatsiooni, mis kõik hoolitsevad oma liikmete ühishuvide eest: korraldavad üritusi, talguid ja koolitusi, motiveerivad peresid koos tegutsema ja igapäevasest keskkonnast väljuma.

Ajal, kui peredel tuleb ellujäämise nimel üha rohkem püksirihma koomale tõmmata ja kriitiliselt üle vaadata oma niigi vähesed võimalused, on kodanikuühiskonnal määrav roll. Näiteks sellel aastal vahendab ELPL ühtekokku 667 tonni Euroopa Liidu toiduabi, olles üks suuremaid abijagajaid Eestis.

Teine suur valdkond, milles oleme peresid toetanud, on laste huvihariduse toetuse maksmine. Koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga toetame aastas üle 1000 lapse ringitasude kompenseerimist. Nimetatud toetus on hädavajalik, sest loob eeldused laste koolivälise aja veetmiseks sisutihedalt ja eesmärgipäraselt. Meil on algamas läbirääkimised ministeeriumiga, et nimetatud toetuse maht järgmisel aastal suureneks.

ELPL on olnud kaasatud lasterikaste perede kodutoetuse programmi väljatöötamisse ja osalenud hindamiskomisjoni töös koostöös KredExi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga. Peale selle on käsil mitu heategevusprojekti ja kampaaniat eri partneritega.

Kuidas saab riik suurperesid aidata?

Eesti suurperedele on kodanikuühiskonna toetuse kõrval tähtis süsteemne ja läbimõeldud riiklik perepoliitika. Valitsusel küpseb lastetoetuste reformi plaan.

Kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks 2013. aasta 1. juulist enim tuge vajavate lastega peredele esimese ja teise lapse toetus senise 19.18 euro asemel olema 30 eurot ja iga järgneva lapse puhul praeguse 57.54 euro asemel 80 eurot lapse kohta kuus.

Idee on iseenesest ju õige, et toetada lapsi, kes elavad suhtelises vaesuses või vaesusriskis – see puudutab paljusid lasterikkaid peresid. Samal ajal leian, et nutikamad hakkavad varjama oma sissetulekuid ja välisriigis teenivad pereisad ei kuulu enam leibkonda. Vabaabielus elavad täiskasvanud samuti mitte.

Praegu saavad toimetulekutoetust taotleda pered, kelle sissetulek kuus on esimese pereliikme kohta 76.70 eurot ja 61.36 eurot pere teise ja iga järgneva liikme kohta. Toimetulekutoetuse arvutamisel arvestatakse sissetulekute sisse lastetoetusedki. Õigem oleks seda aga mitte teha! Kuidas siis sellises olukorras käitutakse? Üks ametnik määrab toimetulekutoetust ja teine vormistab peretoetust?

Teisalt ei kujuta ette olukorda, kus vanemad kulutavad iga kuu sotsiaalameti uksi, et saada nimetatud lisaraha. Ainuüksi bussipilet vallakeskusesse maksab rohkem kui mainitud toetus, lisanduvad vajalike tõendite hankimise närvikulu ja pidev pere-eelarve laialilaotamine ametnike ees. Märkimata ei saa jätta personali lisakulu, sest sotsiaaltöötajad on niigi ülekoormatud.

Alternatiiv oleks pigem kord aastas vanema tehtud avaldus sotsiaalkindlustusametisse, jättes kõrvale skeemid sissetulekute arvutamise kohta. Siis on see juba lapsevanema vastutus ja sisetunde küsimus.

Lasterikkus on ühiskonna rikkus

Eelmainitu kõrval on siiski esmatähtis pere ise, toimiv partnerlussuhe mehe ja naise vahel ning turvaline ja arengut soosiv kasvukeskkond lastele. Selle loomisel ei saa aidata kodanikuühiskond, omavalitsus ega riik. Argirutiini ja töötempo keskel ei tohi unustada seda rõõmu ega rikkust, mida toovad meie ellu lapsed. Igapäevased emotsioonid ja suhted pereliikmete vahel on hindamatud ja loovad väga tugeva kapitali, et needsamad lapsed oleksid aastaid hiljem oma lastele parimad vanemad.

Lasterikkale perele ei ole kõige tähtsam rahapatakas lauanurgal. Olulisem rahast on see, et ühiskond ei vaataks kõõrdi, kui vanemad oma kuue, kaheksa või kümne lapsega tänaval käivad. Nad vajavad tunnustust ja positiivset suhtumist. Arvestades Eesti negatiivset iivet, peaksime oma väärtushinnangud ja hoiakud põhjalikult üle vaatama. Ja alustada saab igaüks juba nüüd.

Kõik, kes vähegi hoolivad ja kellele lasterikaste perede olukord korda läheb, on oodatud kaasa mõtlema rahvusvahelisel konverentsil ”Lasterikkus - kas tõeline rikkus?“. Konverents toimub 20.–21. juulil Tartus Dorpati konverentsikeskuses. Kahe tööpäeva jooksul mõtleme koos, kuidas lasterikaste perede olukorda Eestis paremaks muuta, ja paneme kokku ”Heade mõtete kogumiku“, mille läkitame valitsusele. Oluline on see, et hoolivad inimesed ühendaksid jõud, et märkaksime oma riigi tõelist rikkust – lasterikkust.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles