Evelin Andrespok: Arengumaad – mis see meie asi on?

, arengukoostöö ümarlaua poliitikaekspert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelin Andrespok.
Evelin Andrespok. Foto: PP

Usun, et oleme kõik nõus, et ükski laps maailmas ei peaks elu kaotama üksnes oma sünnikoha tõttu. Paljudes maakera paikades on inimväärsest elust puudu kõige lihtsam: puhas joogivesi, mõned lihtsad ravimid ja kaitsesüstid.

Meie kõigi kohustus on aidata meeleheitlikes oludes olijaid, kaks miljardit inimest peab saama hakkama ühe euroga päevas. Üks viise selleks on arengukoostöö.

Vähem vaeseid ja näljaseid

Üks suuremaid üleilmseid humanistlikke eesmärke on vähendada absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu. Kui Eestis loetakse absoluutse vaesuse piiriks 174eurost kuusissetulekut inimese kohta, siis arengumaades on see 30 eurot. See tähendabki, et põhivajadusteks, nagu toit, peavari, haridus ja tervishoid, on umbes euro päevas.

On inimlik ja loomulik, et edukamad riigid ja rahvad aitavad kaasa abivajajate arengule. Üks selliseid abi ja tuge vajavaid riike oli alles hiljuti Eestigi. Mäletame hästi 1990ndate algust ja seda, kui palju välisabi meie arengule kaasa aitas. Nüüd, kui kuulume maailma mõistes edukate riikide hulka, on meie kord olla toeks teistele. Me ei ole küll veel jõukaima ühe protsendi hulgas, kuid ülejäänud maailma taustal on Eestisse sündimine nagu loterii peavõit.

Viimase aja suurim globaalne kriis on Lääne- ja Kesk-Aafrikas kasvav toidukriis. Suuruselt Ameerika Ühendriikidega võrreldaval maa-alal on üle 18 miljoni(!) inimese sattunud eluohtlikku olukorda, sest nende elupaik on kõrbestumise ja muude loodusliku keskkonna eripärade tõttu muutunud ebasobivaks.

Kliimamuutustest tingitud vähese vihma tõttu hävineb viljasaak ja kariloomad surevad. Maailma kõrged toiduhinnad teevad aga igapäevase söögipoolise üle mõistuse kalliks.

Sealsed inimesed ei ole selle olukorra tekkimises ise süüdi ja oleks vääritu lasta neil surra rahvusvahelise üldsuse ükskõiksuse tõttu. Välisabi tehnoloogia ja toidu näol saab päästa miljoneid lapsi näljast.

Koostöö on arengu võti

Pragmaatiliselt tasub meil aga meeles pidada, et Eesti ei ole üksik saar ookeanis. Nii ei tunne haigused riigipiire ja eluohtlikud tõved võivad kiiresti levida üle ilma. Põhja-Aafrika poliitiliste rahutuste järel tõusnud bensiini hind ja kliimamuutuste tõttu kallinenud kohv on tõestanud, kui tihedalt oleme kogu maailmaga seotud ainuüksi oma rahakoti kaudu. Rääkimata migratsioonist tingitud pingetest. Kui me ei hoolitse probleemide lahendamise eest laias maailmas, jõuavad need pigem varem kui hiljem meie koduõuele.

Lahendused maailma valupunktidele ei ole kergete killast, sest korraga peab tegelema mitme murega. Maailmas on arengukoostöö alustaladeks ÜRO liikmesriikide, sealhulgas Eesti poolt kokku lepitud kaheksa aastatuhande arengueesmärki aastaks 2015: vaesuse ja nälja likvideerimine, laste suremuse vähendamine, inimeste tervise parandamine, alghariduse kättesaadavuse suurendamine, võrdõiguslikkuse edendamine ja loodussäästlikuma keskkonna tagamine.

Eraldi tasub välja tuua vajadust luua naistele senisest avaramad väljavaated enda ja oma kogukonna elu kujundamiseks. Elu on näidanud, et andes arengumaade naistele põllumajanduses meestega võrdse juurdepääsu maale, turgudele ja haridusele, suureneb tootlikkus vähemalt viiendiku võrra.

Eesti ja ülejäänud riigid saavad kõikide nende probleemide lahendamiseks palju ära teha ja meie ülesanne kodanikena on oma valitud esindajatelt tegutsemist nõuda. Rahvusvahelistest arenguabi lubadustest peab kinni pidama.

Näiteks on Eesti ÜRO lastefondi UNICEF kaudu toetanud Elevandiluuranniku vägivallas ja kokkupõrgetes kannatanud lapsi ja naisi ning puhta joogivee puudumisest ja halbadest sanitaartingimustest tulenevate haiguste ohu vähendamist Pakistanis. Aastaid on Eesti riik abistanud Gruusiat, Moldovat ja teisi saatusekaaslasi oma riigi ülesehitamisel enda 20aastase kogemuse põhjal.

Oma panuse annavad vabaühendused. Näiteks on ühendus Damota ehitanud Etioopia vaesesse külasse Eesti annetajate toel koolimaja ja ühenduse Mondo kaudu saame enda sõpradele teha eetilisi kingitusi, mille tuluga toetatakse lesknaiste toimetulekut Ghanas. Heategusid ei pea alati rahas mõõtma, aga kõigest 40 euro eest saab Kenyas üks lapse terve aasta koolis käia.

Muuda ennast, muutub maailm

Oleme kõik maailma kodanikud. Seda ka siis, kui ei reisi palju. Juba hommikusöögilauas mõjutame oma otsustega maailma käekäiku. Ostes näiteks “Õiglase kaubanduse” märgiga kohvi, teed, banaane või šokolaadi, võime olla kindlad, et meie pisikese naudingu nimel ei ole lapsed pidanud istandustes orjatööd tegema.

Meie rõivadki muudavad maailma. Kui tahame kindlad olla, et meie lemmiksärk toodeti loodusesse ja inimestesse hoolivalt suhtudes, võime poodelda ökopuuvillast toodetud tekstiilikaupa pakkuvates poodides. Kerge lahendus on taaskasutuski ja moetrendide jälgijatele pakuvad lahendusi upcycling-tooted.

Kliimamuutuste vähendamiseks peame aga muutma oma eluviise senisest säästlikumaks. See ei eelda sugugi kardinaalseid muutusi või kõikidest mugavustest loobumist. Alustades lihtsatest igapäevastest asjadest, nagu kilekottidest loobumine, elektrienergia säästmine või prügi sortimine, anname juba olulise panuse. Suvel võiks auto asemel liigelda jalgrattaga.

Peame end eurooplasteks ja hindame neid väärtusi, mis on loonud Eestist meile mõnusa kodupaiga, kuid selleks, et kõik maailma lapsed saaksid nautida inimväärset elu, peame üha rohkem avama oma südame ja suunama teod Euroopa kaardi piirjoontest kaugemale.

Arengukoostöö ümarlaud on 21st arengukoostöös ja maailmahariduses osalevast Eesti vabaühendusest koosnev võrgustik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles