Pärnu Ammende villa müügijuht Jaanika Hinrikson teeb nädalas mitu korda trenni ja jälgib hoolega toitumist, et kaotada vahepeal kogunenud lisakilod ja saada end paremasse vormi.
Vormi parandavad õige toitumine ja visa trenn
/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
15. juuli 2012, 09:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui päris aus olla, kogunes nooruses võrkpalli ja tantsuga tegelnud naisele lapsi kandes päris tublisti lisakilosid.
“Esimese lapsega võtsin 35 kilogrammi juurde ja teisega 24 kilogrammi,” oli Hinrikson avameelne. “Jaanuaris aga mõtlesin, et nüüd aitab: tuleb vormi saada! Väiksem laps sai kolmeaastaseks, kui kaua ma ikka neid beebikilosid kaasas kannan? Lisastiimuliks on mulle augustis toimuv pulmapidu. Tänaseks olen 11 kilogrammi maha võtnud, aga vähemalt kümme võiks veel võtta.”
Toitumine korda!
Praegu 34aastane Hinrikson on kaalu langetades omavahel kombineerinud sporti ja toitumist, sest tema arvates ei saa ühte ilma teiseta.
Naine pöördus selle aasta alguses spetsialistide poole, kellelt sai väärt toitumisnõuandeid ja personaalse toitumiskava.
“Kõige olulisem on süüa regulaarselt, tihti ja korraga vähem, selle asemel et olla terve päev söömata ja lahmida õhtul omale seapraad sisse,” seletas Hinrikson. “Väga tähtis on toituda mitmekülgselt. Kõige hullem on, kui muudetakse toitumine üheülbaliseks. Sööd näiteks nädala ainult porgandi- või kapsasuppi. Saad kaalust lahti, aga kilod tulevad pärast veel kiiremini tagasi. Süüa tuleb kõike, ainult õigetes kogustes. Öeldakse ju, et ülekaalulisus on suust sisse läinud haigus. Aga maha ei tohks võtta ekstreemselt, vaid ikka mõistusega ja aegamööda.”
Söömisel jälgib Hinrikson põhimõtet, et tuleb juua palju vett ja toidu kõrvale ei tohi vedelikku tarbida.
“Veejoomine puhastab organismi,” selgitas Hinrikson. “Söömise ajal ma enam vedelikku ei tarbi, vaid joon enne paar klaasi vett. Kui söömise ajal juua, ei lagunda toitu oma kehamahlad, vaid sissejoodud vedelik. See aga aeglustab ainevahetust.”
Samuti ei söö naine liha koos kartuli ja jahutoodetega. “Eks toitumine ole muidugi hästi individuaalne teema,” nentis ta. “Aga nisujahu üritan vältida, see läheb ju kohe kõik teatud kohtadesse. Kuigi vahel patustan hea veini ja kookidega. Tänu toitumise muutmisele tunnen, et energiat on rohkem ja tervis on parem.”
Uuenenud menüü on õpetanud Hinriksoni valmistama roogi, millele ta vanasti mõeldagi ei osanud. Eestlase tavatoit kartul puudub nüüd tema menüüst peaaegu täielikult. Seda asendab liha kõrval taldrikul hoopis salat või köögivili.
Tervislik toitumine mängib oma osa naise igapäevaeluski. “Algul sõbrad muidugi naersid mu üle, aga kui kümme kilo maha läks, ei pidanud keegi mind enam lolliks,” muigas Hinrikson. “Kõige raskem on muidugi kaalujälgijate pereliikmetel. Kui teed erimenüüd, mida siis teised söövad? Minugi mees muigas, et “teame neid dieete”, aga hakkas ka tasapisi samamoodi sööma ja võttis viis kilo maha.”
Liikumata on raske
Nagu toitumine on liikumine Hinriksonile äärmiselt tähtis. “Kui istud päevas kaheksa tundi arvutis, on vaja pärast seda end ikka veidi liigutada,” kinnitas ta. “Muidu sööd ainult porgandit, teed imekiire dieedi ja rikud oma organismi lõpuks ikkagi ära.”
Nagu paljud inimesed oli Hinrikson kuni ülikooli minekuni väga aktiivne. Lapsepõlves käis ta Pärnus Helju Suti võrkpallitrennis ja mängis võrkpalli noorteklassis üsna arvestataval tasemel.
Pärast ülikooli asutas Hinrikson oma ettevõtte, tegi karjääri ja sünnitas lapsed. Nii läks vahepeal seitse aastat suitsetanud, kuid sellega mitme aasta eest päevapealt lõpparve teinud naisel vahepeal kehakaal ja tervis käest.
“Olin töö tõttu eelmisel aastal pidevalt autoroolis või lennukis ja tervis läks päris käest ära,” meenutas Hinrikson. “Samuti kannatasid mu lapsed, kes nägid emmet nagu kuuvarjutust. Minu süda ei lubanud laste arvelt karjääri teha. Nii otsisingi Pärnusse tööd ja õnne kombel sain mullu tööle Ammende villasse.”
Et naisel oli kogu mullune suvi vaba, vaatas ta tasapisi ringi liikumisvõimaluste järele. Esmalt pani Hinrikson Rannapargis alla rulluisud ja jõudis spordiklubisse mõnda rühmatreeningusse. Lõpuks meelitas sõbranna ta tennist mängima.
Praegu treenib naine enamasti neli korda nädalas: kaks korda mängib tennist, korra rulluisutab 12–15 kilomeetrit jutti ja kord osaleb Pilatese rühmatreeningus.
“Praegu tunnen, et trenn on suisa füüsiliselt vajalik,” ütles Hinrikson. “Kui jääb päev või kaks vahele, tahaks juba midagi teha. Kui käiksin kaks korda nädalas, siis ilmselt sellist vajadust ei tekiks.”
Alati saab, kui tahab
Hinrikson võttis omaks, et töö ja pere kõrvalt on endale aega leida üsna keeruline.
“Eks aja leidmine ole ikka paras kombineerimine, aga sellega on nii, et mida vähem teed, seda vähem jõuad ja vastupidi,” märkis ta. “Kõik on ikka inimeses endas kinni. Sa võid alati vinguda, et ei ole aega või raha. Kui õhtul ei jõua, tõused hommikul tunnikese varem üles ja teed oma treeningu siis ära. Eks mul ole omalgi vahel südametunnistusepiinad, et lapsed ootavad kodus ja võiks ju nendega mängida, aga mina olen hoopis trennis. Üritan selle pärast kuidagi tasa teha.”
Naine lisas, et mingil määral võtab iga treening raha, kuid siin tulevad sageli mängu inimese väärtushinnangud.
“Kui inimene kulutab kolm eurot päevas suitsupakile ja trenn maksab viis eurot kord, ongi tal valida, kas teha suitsu või käia sama raha eest trennis. See on valiku küsimus,” tõdes Hinrikson. “Et mul on pulmad tulekul, ei ole ma spordivarustusele eriti raha kulutanud. Aga alati saab kuidagi hakkama.”
Kui rahaga tõesti kitsas, saab ju täiesti tasuta minna jooksma, rulluisutama, rattaga sõitma või jalutama. “Treenimine ja kaalulangetamine on kinni ainult iga inimese tahtes,” võttis Jaanika Hinrikson jutu kokku.