Kajar Lember: Mis riigis me elame?!

Kajar Lember
, Rahvaliidu aseesimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kajar Lember.
Kajar Lember.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler ja riigikontrolör Mihkel Oviir on jälle hakanud rääkima haldusreformist. Riigikontrolör on ahastuses, et vallad-linnad ei ole jätkusuutlikud ja on vaja midagi ette võtta. Omavalitsuste olemusest ei midagi teadev regionaalminister kaagutab takkajärele, et vaja jah midagi teha.


Riigi tasandil räägitakse solidaarsusest ja vastutusest kulude kokkuhoidmisel. Nõus, solidaarselt tulekski neid muresid lahendada, vallad ja linnad on rõõmuga nõus kaasvastutust kandma. Aga mis solidaarsusest me räägime, kui riigieelarves kärbitakse keskmiselt alla kaheksa protsendi, kuid omavalitsustelt võetakse 14,9 protsenti! Pole sõnu.



Ühesõnaga, valitsus võttis oma otsustega meie inimestele kõige lähemal asuvalt instantsilt vahendid käest ja nüüd valab õli tulle, et pahad ei saa enam hakkama. Just nagu peremees, kes vaatab loomakliinikust kastreerimiselt tulnud koera ja on väga imestunud, miks too enam sigida ei taha.



Riigikontrolör viitab uuringutele, mis justkui näitaksid liitumisvajadust. Need oleks ta pidanud oma läkitusele lisama, sest mina küll ei ole näinud ühtegi sellist teadlaste tehtud süvauuringut, kust ilmneb, et omavalitsuste liitumine on Eesti haldussüsteemi lahendus. Pigem vastupidi: senised valdade ühinemised on näidanud, et liitmine ei anna halduskulude märgatavat kokkuhoidu, küll aga suurendab elanike rahulolematust võimu kaugenemisega inimestest.



Kohalike valimisteni on jäänud umbes pool aastat, pole vähimatki põhiseaduslikku võimalust korraldada suur vägivaldne liitumine. Nad peaksid teadma sedagi, et finantskriisi ja tööpuuduse plahvatusliku kasvu ajal on täiesti võimatu ja mõttetu kulutada miljoneid valdade liitmisele, mille tagajärjel tuleb töötuid juurde ja reaalsed abipakkujad kaugenevad inimestest veel.



On arusaamatu, miks selliste hüsteeriliste ja igasuguse sisuta avaldustega tullakse lagedale just praegu. Kas tõelistelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks? Tundub küll, et kõige kõrgemal tasemel käib teatav asendustegevus, millega tahetakse rahva tähelepanu valitsuse sotsiaalpoliitilisest ja majanduslikust võimetusest kõrvale juhtida.



Kui Eesti riik tahab langetada otsuseid, mis inimeste elukorraldust senisest mugavamaks muudaksid, ei aita haldusjaotuse kaardi kosmeetilistest parandustest, alustada tuleb sisust. Lähtekoht peab olema vaid see, millisest halduskorraldusest meie inimestele ja piirkondadele kõige rohkem kasu oleks, ei miski muu. Kes arvab, et omavalitsuste ühendamiste kaudu õnnestub maapiirkondadest veel rohkem raha mujale suunata, eksib minu hinnangul päris rängalt.



Maakonna arengu juhtimine peab tuginema kohalikule võimule, see ei ole keskvalitsuse käepikenduse koht. Rahvaliidu hinnangul tuleb võim maakondades anda tagasi inimeste kätte.



Kitsaste eelarveolude puhul peame õppima tihedat koostööd ning just üheskoos peaksime võtma ette muudatused, mis tagavad meie riigi tervikliku regionaalarengu. Riik mängib omavalitsustega mängu, kus ühe pliiatsijoonega võetakse neilt käest aastate jooksul ja pikkade läbirääkimiste tulemusel kokkulepitud raha. Tekib küsimus, mis riigis me elame ja mis on kogu selle absurditeatri tegelik eesmärk.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles