Pärnu lähedal Ojako talus toimuvad 10. augustini integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuse Meie Inimesed korraldatavad eesti keele ja kultuuri laagrid väliseesti noortele.
Väliseesti noored peavad eesti keele oskust oluliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laagreid korraldatakse juba kaheteistkümnendat korda ja sinna on oodatud 12–17aastased noored, kes on Eesti päritolu, kuid elavad teistes riikides. Sel aastal võtab laagritest osa 66 noort ja kaugeim tulija on noormees Mehhikost.
Keelt õpitakse suhtluse kaudu
Ojakol on praegu teine laagrivahetus, mis kestab reedeni, ja seal on lapsi 13 riigist. Tegemist on peamiselt noortega, kelle vanemad on 90ndate alguses Eestist lahkunud, osa neist on Eestis sündinud ja siin lapsena mõnda aega elanud. Kasvatajate jutu järgi on tegemist haruldaselt aktiivse rühmaga, kus pea kõik oskavad eesti keelt – vaid kolmega tuleb vahetevahel inglise keeles suhelda.
Ka need, kes alguses keelt väga hästi ei osanud, õpivad kiiresti, sest motivatsioon on suur: mitu neist seob oma tuleviku Eestiga.
“Lapsed on omavahel hästi toetavad, aitavad üksteist ja parandavad, kui vaja,” kiidab kasvataja Carolyn Bauer-Juss. Kasvatajad peavad oluliseks sedagi, et peale keele harjutamise loovad noored siin kontakte, kellega eesti keelt edasi praktiseerida. Laagrijuht Ly Oja sõnade kohaselt käib näiteks Facebooki kaudu väga tihe suhtlus.
“Püüame lapsi võimalikult hästi tundma õppida. Lapsed oskavad seda hinnata ja kui nad saavad siin positiivseid kontakte ja meeldiva kogemuse, tahavad nad tagasi tulla,” räägib Bauer-Juss.
Hommikuti toimuvad eesti keele tunnid, kus täiendatakse sõnavara, tutvustatakse Eesti riiki ja ajalugu ning arutletakse eri teemadel. Peamine keeleõpe toimub omavahelise suhtlemise kaudu, kaasa aitavad mängulised tegevused.
Keelt aitavad omandada laagris kaasa tegevad kaheksa Eesti tugiõpilast, kes on välisnoortega samas vanuses ja suhtlevad nendega lähemalt. “Meie ülesanne on aidata kasvatajaid ja vaadata, et keegi ennast üksikuna ei tunne või koduigatsus peale ei tule,” räägib tugiõpilane Sander.
Noored tahavad Eestisse tagasi tulla
Enamik lapsi on varem Eestis käinud, peamiselt suviti sugulasi külastamas. Nii mõnigi seob oma tuleviku Eestiga.
Saksamaalt pärit Katrin kõneleb eesti keeles peaaegu veatult. “Lapsena rääkis ema minuga kogu aeg eesti keeles, ta põhjendas, et saksa keele saan niikuinii selgeks,” ütleb tüdruk, kes unistab Nõo lennukoolis lenduriks õppimisest.
17aastane Hans, kes on päris Mehhikost, ihkab samuti Eestisse õppima tulla, ehkki ta veel eesti keelt väga palju ei oska. “Olen hakanud emaga eesti keelt õppima ja vaatan ka raamatutest ja internetist, aga see on raske,” tunnistab noormees. Ta leiab, et laagrikogemus tuleb kindlasti kasuks, sest siin räägitakse nii palju eesti keeles. See sunnib kiiremini kohanema ja nii läheb keeleõpe lihtsamalt.
“Saan juba palju paremini aru,” rõõmustab end eestlasena määratlev Hans. Ta soovib õpinguid jätkata Tartu ülikoolis ja pärast seda Eestisse tööle jääda. “Siin on palju potentsiaali ja tahaksin aidata kaasa Eesti arendamisele,” kirjeldab Hans oma tulevikuplaane.
Kanadast pärit Mihkli mõlemad vanemad on eestlased ja kodune keel eesti keel. Tema tuli laagrisse, sest soovib keeleoskust veelgi parandada. Mihkelgi tahab pärast ülikooli lõpetamist Eestisse elama asuda.
14aastane Sten USAst hakkas enda sõnul eesti keelt õppima alles eelmisel aastal, sest tahtis vanaema ja onutütrega suhelda. Praegu räägib ta juba päris soravalt. Noormehe ema on eestlanna ja isa inglane, ehkki isapoolne vanaisa oli Eestist pärit. Keelt õpib Sten peamiselt koos emaga, kumbki tema vendadest aga eesti keele õppimisest huvitatud pole.
Kas ta Eestisse elama tuleb, seda Sten ei tea, kuid keeleoskust peab ta väga oluliseks. “Olen ju eestlane, sellepärast pean eesti keelt õppima,” tähendab ta.