Treimani küla mees avas muuseumi

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionipõlves on kunagi ookeanilaineid kündnud kalur ja põline Treimani elanik Ants Link pühendunud humoorika kallakuga puutööle, ajaloole ja vanavara kogumisele.
Pensionipõlves on kunagi ookeanilaineid kündnud kalur ja põline Treimani elanik Ants Link pühendunud humoorika kallakuga puutööle, ajaloole ja vanavara kogumisele. Foto: Ants Liigus

Põline Treimani küla elanik Ants Link avas koduõuel muuseumimaja, mille külastaja saab aimu eelkõige rannarahva möödanikku vajuvast elust, kuid näeb oma silmaga ka töö- ja majapidamisriistu, millele peremeeski nime anda ei oska.

“Pole kellegi käest enam küsida,” tõdeb Hemingway habemega muuseumiomanik mõnegi kogusse talletatud tööriista ja selle käsitsemise kohta. Näiteks tubaka lõikamise pink, millel ilmselgelt oli teinegi otstarve.

Aastaid valmistas ookeanilainetel kalurielu elanud ja pensionile jäänud Link muuseumiks kohandatud hoones põnevatest puuokstest ja -tüvedest vigurmööblit, talusilte ja -pinke ning andis samal ajal järele oma teisele kirele – ajaloohuvile ja vanavara kogumisele. Tuttavad aga tüütasid pärimistega, miks Ranna maja peremees esemeid välja ei säti. Esimest nädalat ongi tal nüüd muuseum ametlikult avatud, lindi lõikamist tunnistasid läinud laupäeval parimad sõbrad ja kollektsiooni täiendanud.

Link on snitti võtnud suurtest muuseumidest ja sättinud-sildistanud eesti ja inglise keeles merenduse, kalanduse, purjelaevanduse, jahinduse, ehitustööriistade, külaelu teemanurga ja seinad. Mõnigi kordumatu ja väärtuslik ese on päästetud prügimäele või lõkkesse saatmisest ning räägib uudistajale siin oma lugu. Nii nagu küüditatu meisterdatud Siberi kasest vorstilehter, laevakaptenile kuulunud nahkkarp kõvakraede hoidmiseks, purjelaeva plankude saag, meremehe santsukast, laevameeste toodud Londonis 1926. aastal meisterdatud puitraamis peegel, Saksamaal 1930. aastal tehtud elektriline Singeri õmblusmasin või 1937. aastal Nõukogude Liidus valmistatud nahast kalurisäärik.

“Ühe sääriku leidsin, ei tea, kuhu teine jäi, kas merre või,” arutleb Link, kes tuleb oma valdustes uudistajatele giidiks. Selle töö eest võib külastaja annetada külalisteraamatu kõrval nõukogudeaegsesse postkasti ettevõtmist toetava tänuraha.

Lähemalt ja kaugemalt inimesed teavad muheda suhtlemismaneeriga Lingi huvi ja päästavad tuleviku jaoks moodsas maailmas tarbetuks muutunud esemeid ning minevikuhõngulisi dokumente.

“Üks inimene oli alles hoidnud ja tõi siia kalurikolhoosi Kalur aegsed diplomid ja karikad, neid oli kokku seitse, mul on siin viis ja kui nüüd keegi teab, kuhu on jäänud ülejäänud, nende hulgas suur klaasist kahe sangaga karikas, oleksin küll talle tänulik,” ütleb Link, viidates ajastu stiilis kujundatud 1950. aastatest pärit sportlaskalureid tunnustavatele auhindadele ja tänukirjadele.

Mõne eriti väärtusliku asja vastu on puutöömeister andnud toojale näiteks enda kätega valmistatud tooli, säilitades oma stiili visata teostusesse väike vimkagi.

“Ega mul kõik asjad siia ära mahu, vaja on maja suuremaks ehitada,” arutleb maakonna uusima eramuuseumi asutaja. Nagu kinnituseks tema sõnadele ruumikitsikusest astuvad õuele kaks meest ja asetavad murule möödunud sajandist pärit kaasaskantava tormilaterna. Seda heast südamest tehtud liigutust jälgib Ants Lingi meisterdatud vetevalitseja Neptun, mis võttis endale kuju jaanuaritormis murdunud puutüvest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles