Juuli alguses avatud väliujula Sindis Pärnu jõel meelitab kohalikke elanikke ujuma tänavuse suve heitlikest ilmadest hoolimata.
Vetelpäästel on Sindis tööd küllaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väliujulas ohutust tagava Articard OÜ vetelpäästja Maksimi sõnade kohaselt käib inimesi ujumas päris palju ja kõige soojemal päeval, kui vesi oli 23 kraadi ja taevas lõõmas päike, mahtus küllaltki väikesele alale sadakond suvitajat.
“Siin ei ole küll nagu Pärnu rand, kus 15 000 ja 20 000 käib, kuid väikese asula kohta on rahvast normaalselt,” rääkis vetelpäästja.
Sindi linnavalitsuse teabespetsialisti Viktor Kaarneeme ütlusi mööda on väliujula olnud hea ettevõtmine ja vastukaja on olnud väga positiivne.
“Õnnestunud ettevõtmine see väliujula, inimesed ikka käivad,” rääkis Kaarneem.
Ujula ise on 25 meetrit pikk ja ligikaudu 7 meetrit lai. Vee sügavus madalaimas kohas on 90 ja sügavaimas 180 sentimeetrit. Basseinist väljas on aga juba oluliselt sügavam.
Kaarneeme sõnade kohaselt ümbritsevad basseini sillad, mida hoiavad vee peal pontoonid. Need on omakorda betoonankrutega põhja kinnitatud.
Vetelpäästel tööd küllaga
Ohutust on korraga väliujulas tagamas üks väljaõpetatud päästja, kellel kehvast suvest hoolimata on tööpäevad sisustatud.
Kui mõni nädal tagasi rääkisid Pärnu kesklinna ranna vetelpäästjad Pärnu Postimehele, et üks põhilisi asju, millega tegelema peab, on laste otsimine, siis Maksimi sõnutsi Sindis sellega probleeme ei ole. “Esmaabi on põhiline, inimesed jooksevad pallile järele ja astuvad näiteks klaasikildude peale,” selgitas ta.
Tihti on vetelpäästja pidanud tegelema autojuhtide ja koeraomanikega, kes kas väliujula alale parkida tahavad või lemmikuga sinna jalutama tulevad. Mõlemad on aga keelatud, sest palju on väikseid lapsi, kes palli mängivad või niisama ringi jooksevad. Parkimiseks on eraldi ala.
Ette on tulnud kaks tõsisemat olukorda, kui Maksim on pidanud kellelegi vette järele minema.
“Ühel hetkel oli kolm last ujumas, siis korraga oli neid ainult kaks. Vaatama minnes selgus, et üks neist oli pontooni alla roninud ja seal aega veetnud,” kirjeldas Articardi vetelpäästja. “Nad ronivad sinna alla, kus pole tuult ja keegi ei näe ega kuule, mida sa teed. Tal oli seal hea olla, mul aga sel hetkel nii hea ei olnud.”
Teine kord oli aga poiss vee alla vajunud, kuid õnneks midagi hullu kokkuvõttes ei juhtunud.
Kuigi ühe riietuskabiini peal on kirjas, et vetelpääste vastutab ainult basseinis toimuva eest, ei saa Maksim kerge südamega olla, kui keegi kaugemale ujub.
Jahe vesi ei heiduta
“Muidu on kirjas, et basseinist väljas ollakse omal vastutusel, kuid kes ikka normaalselt istuda saab, kui kaugemale ujutakse,” rääkis vetelpäästja. “Jõe keskel on tugev vool ja peab silma peal hoidma.”
Vetelpäästja Maksimi ütlust mööda on inimesed kohal isegi kehvema ilmaga, mõnda ei heiduta tuul, jahe vesi ja lehviv punane lipp. Eriti agaralt on iga päev kohal lapsed.
“Poisid käisid eile ujumas, kuigi oli tugev tuul ja külm vesi,” tähendas Maksim. “Ei karda nad midagi, jooksevad kohe alla ja hüppavad vette.”
Vetelpäästja arvab samas, et paljud ei teagi sellisest ujumiskohast, tema arvates pole piisavalt teavitustööd tehtud.
“Paljud pole ujulast kuulnudki, aga kui selle koha leiavad, kiidavad ja lubavad hakatagi siin käima,” lausus Maksim.