Õhuväelased meres ehk kotkaid õpetati ujuma

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõte metallpuuris vee alla vajumisest võtab muidu kõrge lennuga õhuväelasedki korraks tõsiseks.
Mõte metallpuuris vee alla vajumisest võtab muidu kõrge lennuga õhuväelasedki korraks tõsiseks. Foto: Ants Liigus

Eile Pärnu lahel alanud Eesti, Läti ja Leedu õhuvägede ühisel merepäästeõppusel „Baltic Bikini 2012“ said õhuvägede ning piirivalve õhusõidukite meeskonnad omal nahal proovida, kuidas pääseda vee alla vajunud lennumasinast.

“See on mõeldud selleks puhuks, kui piloodid katapulteeruvad mere kohal või maanduvad õhusõidukiga niimoodi vette, et see läheb kummuli ja upub,” mängiti õppuste läbiviija, Eesti õhuväe erivarustuse meeskonna ülema vanemveebel Janek Taurami selgitusel läbi olukord, kui kõik, mis metsa, õigemini merre, minna saab, sinna ka läheb.

Rahu, ainult rahu

Ebameeldiva olukorra simuleerimiseks sõidutati õhuväelased Eesti mereväe miinijahtija Admiral Cowani pardal viie miili kaugusele kaldast ja lasti siis paari kaupa turvarihmadega metallpuuri suletuna kahe meetri sügavusele vette. Kust nad enne, kui õhk kopsus veega asendub, välja pidid pääsema.

Peale õhuhulga, mida osalejad enne seda, kui trossi otsas rippuv puur koos nendega lainetesse kadus, kopsudesse ahmida jõudsid, oli osal mängu-merehädalistel rakmete küljes tilluke hapnikuballoon, millest oskajale külma närviga inimesele jagub õhku maksimaalselt neljaks minutiks, algajale uppujale aga vaevalt minutiks. Nii et raisata ei olnud ei õhku ega aega.

Reaktiivlennuki pilootidele, näiteks Eesti õhuväe Ämari lennubaasi lennuohutusosakonna ülemale kapten Kalev Piirisillale, lisaõhuballooni ette nähtud ei olnud, nii et tema sai arvestada vaid oma kopsumahuga. Kui kaua ta vee all hinge kinni hoida suudab, ei hakanud Piirisild katsetama. “Ega seal kaua taha olla, eesmärk on ikkagi võimalikult kiiresti välja tulla,” sõnas ta.

Kiiresti ei tähenda mingil juhul paanilist rabelemist. Kui üldse, on kiirenenud pulssi Piirisilla sõnade järgi tunda ehk laeval oma vettemineku järjekorda oodates ja kaaslaste vee alla minekut vaadates. Juba puuris olles emotsioonideks ruumi ei ole ja tegutsetakse sissetreenitud rutiinist rangelt kinni pidades.

Ehkki turvarihmad, millega piloodid istmete külge kinnitatud, avanevad reeglina ühe liigutusega ja momentaanselt, ongi Taurami selgitusel sellises situatsioonis kõige ohtlikum, kui inimene satub paanikasse ja tekitab rabeldes veepöörised, mille tõttu võivad rihmad tema ümber takerduda. Letaalselt lõppev apsakas oleks ka päästevesti avamine alles lennumasinas viibides, nii et hädaline kerkib lennumasina lae alla. Ja jääbki sinna.

“Kõige tähtsam ongi mitte teha niivõrd veatult harjutust, kui just kogeda ja harjuda olukorraga, et sa reaalses situatsioonis jõuaksid mõtelda, muidu jookseb mõte lukku,” on Taurami sõnul olulisim vältida paanikat.

Mõistagi hoolitsesid korraldajad selle eest, et treeningul kellegagi midagi plaanivälist ei juhtuks. Nii turvas puuriga vee alla lastuid mereväe tuukrigrupp, olles valmis igal hetkel hädalisele oma kummikindas abikäe ulatama. Puhuks, kui keegi peaks tuulisel merel liialt kaugele kalduma, tiirutasid laeva ümber politsei- ja piirivalveameti ning vabatahtliku merepääste kaatrid.

Harjutamine säästab elusid

Eile päeval korraldatud treening oli peaprooviks täna öösel toimuvale analoogsele treeningoperatsioonile, mida seni on läbinud vaid instruktorid. “Öösel on palju üksikum tunne, ei ole silmsidet laevaga, samuti on pimedas vees orienteerumine oluliselt raskem, sest ei saa valguse poole tõusta,” selgitas Tauram öise ja päevase operatsiooni erinevusi.

Öisesse operatsiooni on kaasatud Läti õhuväe kopter MI-17 ja Tallinnast hädasignaali peale startiv piirivalve lennusalga kopter Augusta Westland, mis parvele kogunevad merehädalised pardale vintsivad ja mandrile lennutavad.

Igal aastal eri Batli riigis korraldatav „Baltic Bikini“ on järjekorras juba üheksas.

Esimene toimus 2004. aastal Leedus, kus paar aastat varem oli õnnetus, milles kaotasid elu merre laskunud kopterisse lõksu jäänud inimesed.

Et sama saatust vältida, läbivadki õhuväelased kohustuslikus korras üle aasta merepääste õppuse, enamik vabatahtlikult igal aastal. Või nagu ütles õppustel osalenud kõrgema sõjakooli õhuväe kadett Keio Usai: teoreetiliselt võib ju õnnetusteks valmis olla, ent tõelise tunnetuse saab kätte ikkagi merel ja meres.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles