Neeme Suur: Kes ikkagi juhib?

Neeme Suur
, Riigikogu liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neeme Suur.
Neeme Suur. Foto: PP

Liikluspolitsei praktikast on teada juhtumeid, kus selleks ajaks, kui inspektor tee peal tuigerdanud autoni jõuab, ei istu juhiistmel kedagi. Tagumine iste on aga täis innustunult pead raputavaid tegelasi, kes kinnitavad nagu ühest suust, et nende käed küll roolini ei ulatunud.

Samasugune tunne tekkis mul pärast seda, kui rahandusminister Jürgen Ligi tutvustas juuni keskel riigikogus seadusemuudatust, mis näeb ette maksu- ja tolliameti (MTA) regionaalsete üksuste kaotamise. Küsimusi ei tekitanud mitte see, kuidas MTA on üles ehitatud, vaid see, millise struktuuriga on teised riigiasutused ja kas nende erinevused soosivad või pigem takistavad koostööd.

Puder ja kapsad

Riigiasutused on isesuguste struktuuridega. Paljudel asutustel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, mõnel aga ei ole. Suurem osa neist omab Tartus, Pärnus või Jõhvis regionaalse tasandi juhtimisüksust.

Häda on selles, et kui näiteks sotsiaalkindlustusametil on kaks regiooni, siis maanteeametil on neli ja keskkonnaametil kuus regiooni koos keskustega. Veterinaar- ja toiduametil moodustab aga iga maakond omaette üksuse. Samal ajal võib üks maakond kuuluda ühel ajal lausa kolme ametkondliku regiooni koosseisu.

Nii kuulub Järvamaa maanteeameti Ida regiooni, terviseameti Põhja regiooni ja päästeameti Lääne regiooni koosseisu. Tegu on ühe suure portsu pudru ja kapsastega, mis ei tule kasuks inimeste teenindamisele ega asutuste toimimisele.

Segadusele riigiasutuste töö korraldamises on viidanud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD, kelle põhjalik raport Eesti riigi juhtimise kohta avalikustati eelmisel aastal.

Igaüks vaatab ise, kuidas saab

Riigikogu saalis küsisin rahandusminister Jürgen Ligilt, kuidas maksu -ja tolliametis planeeritav muudatus riigiasutuste koostööd mõjutab ja kas lõpuks kaovad teistel asutustel regionaalsed üksused.

Aivar Sõerd päris omakorda, kas riiklikke struktuure ei peaks kujundama ühtsest visioonist lähtudes, mitte ükshaaval. Rahandusminister teatas vastuseks, et sellised küsimused tuleks esitada kas regionaalministrile või peaministrile, sest rahandusministeerium pole siin eestvedaja. Samuti olevat ministeeriumid ja ametid oma valikutes vabad. Ehk igaüks vaadaku ise, kuidas parem on ja hakkama saab!

Ju unustas rahandusminister, et vastavalt seadusele kuulub riigiteenistuse ja riiklike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka. Samal ajal näeb regionaalministri ülesannete loetelu ette regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist. Paraku kinnitas regionaalministergi tänavu kevadel, et tema teiste töösse ei sekku ja iga ministeerium tegeleb oma asjadega.

Seega on mõlemad asjakohased ministrid leidnud, et nemad ministeeriumide koostöös koordineerivat rolli ei kanna. Kas oodata peaministrilt sisulisi avaldusi riigiaparaadi tõhusa juhtimise osas? Vaevalt küll. Kes siis ikkagi juhib?

Koostöös tõhusamaks

Palju on kurtmist selle üle, et Eesti riiki on kallis üleval pidada ja riigiaparaadi kulud on liiga suured. Sealjuures laseme südamerahuga igal ametkonnal omasoodu areneda ja kasvada, selmet uurida, kas koostööst ehk kokkuhoidu ei sünni. Senised ponnistused on piirdunud vaid tugiteenuste, raamatupidamise, personali- ja dokumendihalduse ühtlustamisega.

Võimalusi on oluliselt rohkem. Kahjuks on nii, et kui kusagil reformiga pihta hakatakse, kiputakse asutuste kohalikke esindusi sulgema või sealt töötajaid koondama, mis vähendab inimeste jaoks teenuste kättesaadavust.

Samal ajal loob iga ametkond endale ise oma maailma: teenindusvõrgustiku, riiklikud ja kohalikud keskused, töökorra ja rutiini. Tihtilugu ei klapi need teiste ametkondadega. Nii kasvavad riigi kulud ja bürokraatia ning vähenevad võimalused koostööks ja efektiivseks riigi ülalpidamiseks.

Poliittehnoloogiate juhtimine

Nüüdseks on siiski selge, kes on juhtiv jõud. Selleks osutus justiitsminister, kes tuli välja riigireformi algatamise mõttega. Paraku polnud põhiteemaks mitte see, kuidas pakkuda inimestele üle Eesti paremat teenust ning riigiasutuste ülesehituse loogika ja koostöösuutlikkus, vaid hoopiski maavalitsuste kaotamine ja ministeeriumide osakondade ümbernimetamine talitusteks.

Tundub, et rooli taha on end mõelnud koalitsioonipoliitikute juhtgrupp, kes pole mures mitte riigi hea toimimise, vaid võimul püsimise pärast. Need kaks laulu on aga vägagi erinevatest ooperitest.

Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp ütles 2011. aastal Maalehe veergudel, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Ma ei tea, keda teadlane täpsemalt silmas pidas, kuid usun, et suurt hulka inimesi, nende hulgas sotsiaaldemokraate, huvitab vägagi, et meie riik oleks tegus ja töötaks oma inimeste huvides. Teist riiki meil ju ei ole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles