Hinnatundlik inimene on ammu aru saanud, et midagi on meil viltu. Isegi kui euro hindu ei tõstnud, on ühisrahaga kaasnenud pidev hinnatõus. Kui sada krooni oli kunagi raha, siis viis eurot seda ei ole. Viiesajakroonise pangatähe eest sai mõndagi, 32 euroga võib toidupoes isegi hätta jääda.
Olukorras, kus paljude töötajate palgad pole üldse või on nadilt kasvanud, tähendab hinnatõus inimestele jätkuvat rihma pingutamist.
Mõnigi number tekitab sügavat hämmeldust. Väljas on südasuvi, aga värske köögivili maksab mullusest 23 protsenti enam. Tõeline olümpiategelane on porgand, mis statistikaameti andmetel kallines 74 protsenti! Olgu pealegi, et Euroopa Liidu mõistes on tegemist mõõdukalt puuviljaga (osas riikidest tehakse porgandist moosi), aga see ei selgita sellist hinnagaloppi.
Raske on öelda, millele võlgneme ”tänu” kartuli 58protsendilise odavnemise eest. Kas on suvised sordid andnud äkki liiga rikkalikku saaki? Talvekartuli hinnast on igal juhul veel varavõitu rääkida.
Aastataguse ajaga võrreldes on 11,6 protsenti kallinenud elekter, soojus ja küte. Pärast elektrituru avanemist uue aasta algul võib karta, et elektri hinnatõus jätkub. See omakorda veab kasvule kõik muud hinnad.
Huvitav võiks olla hinnatõusu võrdlus piirkonniti. Kas näiteks veehinna märkimisväärne tõus Pärnus on juba avaldanud mõju toitlustuses ja teeninduses?
Eesti valitsuse juhtivad tegelased ei väsi korrutamast, kui hästi on Eestil üldise majandusliku fooni taustal läinud. Ent mida on ette võetud selleks, et iga inimene tunneks seda vedamist ja riigi hea käekäik jõuaks elanikeni?
Teisisõnu: nüüd, mil Eestil on tükk aega hästi läinud, millal hakkab paremini minema inimestel?