Eesti disko aastapäeva tähistab võimas pidu vana aja diskoritega

Retrokuningas Elmu Sadulsepp meelitab täna õhtul Pärnusse suurele retropeole kokku rea omaaegseid ja praegu tuntud diskoreid. Foto: Urmas Luik

Täna õhtul leiab Pärnu ööklubis Strand aset võimas helis ja pildis retromuusikapidu “40 aastat Eesti diskoliikumist”, kus kogunisti 11 diskorit eesotsas retrokuningas Elmu Sadulsepaga mängib Eesti diskopidude aastapäevaks muusikat eri ajastutest.

“Tartu meeste teada toimus 1972. aastal TRÜ klubis Eesti esimene tantsudisko, kus mängis muusikat Riho Baumann, üritame sõpruskonnaga seda aastapäeva meeles pidada,” tõdes Sadulsepp. “Enne seda tehti väidetavalt ka Tallinnas ja Tartus kuulamispidusid.”

Vähem tähtis ei ole tänase ürituse juures seegi, et retrokuningas Sadulsepp ise tähistab peol oma 50. sünnipäeva, mis ametlikult saabub 16. augustil.

Kõike tuli laenata

Sadulsepa mäletamist mööda oli diskorielu võrreldes praegusega 40 aastat tagasi hoopis teistsugune. Toona eeldas pidude tegemine aparatuuri olemasolu, kuid seda polnud ju võtta. Sama lugu oli muusikaga, vinüülplaatide kättesaadavus oli üsna kehv. Nii laenati kõike, kust sai. Takkaotsa seadis diskoritelegi omad tingimused tollane riigivõim.

“Välismaa edetabelimuusikaga plaadid saadi enamasti välismaalt sugulaste kaudu,” rääkis Sadulsepp. “Väga palju sõltus tutvusringkonnast, kelle sõber kellega suhtles. Algul üritati teha ikka korralikult vinüülplaatidega. Hiljem tulid lindid, sest plaadid olid kallid ja grammofonid olid, nagu nad olid. Koolidiskol vahetasid enne mängimist ikka grammofoninõela ära.”

Eelnevast tingitult tekkis 1970. aastatel olukord, et inimeste muusikamaitse oli Eesti eri paikades erinev ja sõltus väga palju sellest, millist muusikat kohalikul diskoril oli. Pärnus näiteks mängiti rohkem rokkmuusikat.

Ainult mõni kuulus, sealhulgas Baumann, võis uhkeldada korraliku ja uue fonoteegiga.

“Tallinnast Pavel Starostin oli selline huvitav mees, et tal oli alati kõige uuem lääne edetabelimuusika käes,” imestas Sadulsepp. “Ja kui Baumann tuli Pärnusse pidu tegema, pidi ta rokkmuusika kaasa võtma.”

Kõige hullem lugu oli uue eesti muusikaga, mida ei saanud isegi välismaal elavate tuttavate käest. Et tollal oli plaatide salvestamine väga harv, sai uut kohalikku muusikat ainult Tallinnast riigiraadiost. Nii tuli Sadulsepa mäletamist mööda käia diskoritel seal pugemas ja tutvusi sobitamas, sest kohaliku muusikata hakkama ei saanud.

“Kui algul oli see asi üsna metsik, siis millalgi hakkas võim asja kontrollima ja viidi sisse diskorite tarifitseerimine,” lisas Sadulsepp. “Järgu tegemisel oli kohustuslik eesti muusikaploki mängimine. Korraldati seminare, kus õpetati näiteks mikrofoni kasutamist ja seda, mida rahvale rääkida. Tollased suured staarid nagu Viktor Siilats ja Jüri Makarov käisid meile rääkimas.”

Nagu bändid, olid diskoridki jagatud kolme kategooriasse. Kategooria määras, kus diskor tegutseda tohtis ja kui suur oli ta tasu. Enamik sai madalaima astme ja tohtis tegutseda mõnes kohalikus klubis. Pärnu popimad diskokohad olid 1970. ja 80. aastatel Sadulsepa mäletamist mööda algul koolimajad. Hiljem loodi rajooni kultuurimaja, kus praegu asub Ülejõel Nooruse maja. Pidusid tehti ka Sindi klubis.

1980. aastatel ehitati Mai keskus ja tegutsema asus linakombinaadi ehk Taku klubi. Suvel tehti pidusid kuurordi klubis ehk praeguses kuursaalis.

Sadulsepa sõnade kohaselt olid Vallikäärus rohkem levinud bändipeod, kuid 1970. aastate lõpus jõudsid sinna diskodki. Tõeline diskoajastu algas Pärnus esimese kohaliku staari Margus Turu esiletõusuga.

“Kui varem olid Pärnus alanud kõik diskod kell 19, siis Margus Turu sai hakkama sellega, et nihutas Vallikääru pidude algusaja kella 22 peale. See oli tollal enneolematu,” teadis Sadulsepp.

Tarifitseeritud diskor pidi täitma repertuaarilehte. “Oli ette pandud, kui palju pidi mängima lääne, eesti või muud nõukogude muusikat,” meenutas Sadulsepp. “Ega sellest muidugi kinni hoitud, sest muidu oleks sind lihtsalt välja vilistatud. Õnneks seda väga ei kontrollitud. Kommunistlik noorsooühing tegeles tollal noorte vaba aja veetmise võimalustega, aga loovust arendati ja selle koha pealt pigistati silm kinni, sest muidu ei oleks asi toiminud.”

Vanamuusikahuvi viis retroni

Oma esimese disko tegi Sadulsepp novembri alguses 1979. aastal tollases Pärnu 1. keskkoolis ehk praeguses ühisgümnaasiumis. Nagu teisedki, pidi ta koolivenna abiga selleks aparatuuri muretsema.

“Eks huvi tuli sellest, et tahtsin popp olla,” naeris Sadulsepp, kelle kinnitusel tegutses ta algul siiski rohkem hobidiskorina. Tõsisemalt hakkas ta asjaga tegelema alles pärast 1984. aastat, kui tuli tagasi sõjaväest.

Sadulsepa kinnitusel on ta olnud lapsest saadik muusikaajaloo huviline ja nii jõudis ta ajapikku samm-sammult retropidude korraldamiseni.

“Kuulasin koolipõlves väga palju raadiot ja ühtlasi olin ajaloohuviline, nii see huvi tekkis,” kirjeldas ta. “Vikerraadios olid siis „Öömosaiigi“ saated ja seal üritati mängida ka rock’n’roll’i jms muusikat, see hakkas mulle juba 12-13aastasena meeldima.”

Diskorina hakkas Sadulsepp retrot mängima esmalt Taku klubis ja seejärel täiesti teadlikult jõel ujuvalusel avatud Vigor Clubis. Edasi tulid juba retroneljapäevad klubis Mirage ja nii see läks.

Suure tõuke vanamuusika propageerimisele andsid Sadulsepa ütlust mööda 1990. aastate alguses teles ja raadios tehtud saated.

“RTVs tegin 1991 “ÖöTVd”, kus uurisime vanu Eesti asju,” meenutas Sadulsepp. “1991-92 oli meil RTV ekraanil “Tundmatu kuuskümmend”, vana bänditeema saade. Sai läbi loetud 1973. aasta Nooruses ilmunud Jüri Lina artikkel Eesti bändidest, millest tekkis huvi vanemate bändide vastu. See saade andis kindlasti tõuke. Siis tuli Raadio2s sama teema, kui tegime ühe hooaja saadet “Eesti roki radadel” 1993-94.“

Samal ajal tekkis Pärnusse raadio, kus Sadulsepp pidi esmalt täitma hommikuprogrammi, aga oli ka saade “Vana laulik”, hiljem tuli saade “Roosa Cadillac”, mis on stabiilselt olnud eetris viimased kümme aastat.

Sadulsepa kinnitusel on ta veetnud muusikaajalugu tudeerides raamatukogus tunde.

“See on minu jaoks eneseteostus. Võtan seda nagu missiooni, loomulikult on mul huvi,” seletas Sadulsepp. “See huvi aitab end mobiliseerida ja aitas mind üle rasketest aegadest.”

Mees nentis, et kui algul pidas ta end suureks muusikaspetsialistiks, siis ajapikku on ta aru saanud, et mida rohkem asjasse süüvid, seda väiksemad su teadmised paistavad. “Nüanssidesse süüvimine on nagu teadus,” muigas Sadulsepp.

Tänasel suurel Strandi retromuusikapeol astub Sadulsepa kõrval diskoripulti rida omaaegseid tähtdiskoreid, nagu Olev Ulp, Einar Kass, Mike Sun ja Arno Kukk.

“Vanasti pidi diskor olema hea show-mees, siis ei miksitud kokku nagu praegu,” selgitas retrokuningas. “Tänasel peol näeb rahvas häid vanakooli diskoreid. Näiteks Olev Ulp ja Einar Kass on olnud kogu aeg kõvad show-mehed. Igal diskoril on oma käekiri. Et aega on vähe, on huvitav näha, kuidas keegi lühikese ajaga rahva elama saab.”