Rahandusminister Jürgen Ligi pidas tuleproovi riigikogus auga vastu. Ligi neli tundi kõnetoolis, 78 küsimust ja 15 558 sõna. Arvestades teleülekannet, oli pildile saamine oluline kõigile rahvaasemikele, kuigi hulk küsimusi jätsid mulje, et riigikogulased pole suvel ajalehti üldse lugenud.
Postimees tuletas eile meelde, et õiguse Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kohta küsimusi esitada võitles saadikutele välja õiguskantsler. Kui poleks olnud Indrek Tederit, jäänuks ESM suurde saali toomata ning riigile ja rahvale olulist küsimust oleks nahistatud otsustada Euroopa Liidu asjade komisjonis.
Kindlasti saanuks lühemalt, aga kui pika küsimuste-vastuste seeriaga midagi selgemaks sai, on hästi. Ligi võinuks öelda napisõnaliselt, et Euroopa Liidule, õigemini euroalale on seda uut organisatsiooni väga vaja ja meie heaolu on kõige vahetumas seoses majanduse üldise käekäiguga euroalas ning ELis tervikuna.
Siiski on põhjust olla ESMi osas kriitiline. Meie osa selles ehk 1,302 miljardit kuni 2023. aastani on riigieelarve suhtes ebamõistlikult suur. Ent seegi olevat vaid meie vaesuse tõttu tehtud hinnaalandus. Alates 2023. aastast, kui oleme saanud rikkaks, kerkib koguosalus 1,79 miljardi euroni.
Mõistagi mõtleb enamik eestlasi üsna sageli Euroopa peale. Ent kuivõrd läheme meie korda Euroopale? Isegi kui Eesti peaks sattuma püstihätta, oleks summa, mis meie järjele aitamiseks kuluks, kaduvväike, võrreldes sellega, mis Kreeka on juba võlakriisi tulle kütnud. Pealegi on meil stabilisatsioonireservis veel üle 300 miljoni euro, mis oleks samuti abiks.
Jääb küsimus: kas me ennast Euroopa heaks kohustustega liiga ei koorma? On riike ja rahvaid, kes teevad küll hädakisa, aga ei paista ülejäänud Euroopast suuremat hoolivat.