Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem, Rio de Janeiro ÜRO teise kestliku arengu tippkohtumise järel, on kujunenud valdavaks arusaam, et taastuvenergeetikast peab saama peavooluenergeetika ja et energia säästmine on kõige tõhusam viis energiavõimsuste suurendamisel.
Ometigi esitatakse aina rohkem kahtlusi, eriti just majanduse ebastabiilsuse valguses, et kas sellel kõigel on mõtet. Üha kasvavas tempos kiireneb ressursside kasutamine ja fossiilsete energiaallikate tarbimine suurendab jätkuvalt CO2 heitmeid. Peale selle kasvab maailmas sõltuvus naftast, mis paljuski pärineb Lähis-Idast, Lääne-Aafrikast ja Venemaalt ehk piirkondadest, mille valitsused ei häbene pöörata oma energiaressurssi poliitiliseks mõjutusvahendiks.
Kui 20. sajandil kasvas rahva arv neli korda, siis fossiilkütuste kasutus suurenes samal ajal 13, maavarade kasutus 23 ja vee kasutus üheksa korda. Analüüside järgi kasvab maailma energiavajadus, võrreldes kriisieelse ajaga, 2035. aastaks poole võrra. Seda trendi veavad eeskätt tärkavad majandused.
Eesti väljakutseks kujuneb küsimus, kuidas saavutada vähemaga rohkem. Siinkohal ei saa rääkida ainult energeetikast, vaid tuleb vaadata majandust tervikuna, eesmärgiga vähendada tema mõju keskkonnale.
Euroopa keskkonnaagentuuri andmetel suurenesid 2010. aastal Eesti CO2 heitmed Euroopa Liidus kõige enam, tervelt 25,2 protsenti. Hoolimata põlevkivienergeetika tohutust keskkonnareostusest, suunab valitsus jätkuvalt sadu miljoneid eurosid selle toetamisse. Meie majandus on Euroopa Komisjoni hinnangul energiamahukamaid Euroopas, mistõttu kaotab see kasvavate energiahindade tõttu kiiresti konkurentsivõimet.
Seega tuleb keskenduda sellele, kuidas piirata meie tarbimiskäitumise hävitavat mõju loodusele, ja väljuda ohtlikust sõltuvussuhtest, millesse naftat eksportivad autoritaarsed riigid on maailma tõmmanud.
