Tänane juhtkiri kulub asjade õigeks ajamisele, sest tegijal ikka juhtub. Tõesti, õigus on rahandusminister Jürgen Ligil, et Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) ratifitseerimise eelnõu jõudnuks nii või teisiti riigikogu suurde saali, sest põhiseadus ei näe muud võimalust ja õiguskantsleril pole siin mingit teenet.
Eksis Postimees ja eks meiegi suurema lehe tuules. Küll peaks poliitikahuvilisele lugejale olema ilmne, mida viltu läinud sõnastusega mõeldi ehk öelda taheti.
Nimelt seda: missugune oleks kogu ESMi arutelu üldse välja näinud, kui õiguskantsler Indrek Teder poleks lepet kõigepealt riigikohtusse viinud?
See on küll otsast lõpuni Tederi teene, et ESM pälvis suvisele ajale vaatamata sellise tähelepanu. Pole välistatud, et teistpidi juhul oleks tõesti kogu arutelu piirdunud Euroopa asjade komisjoniga ja parlamendi täiskogu võtnuks ESMi pikemalt arutlemata vastu.
Viimaste päevade Euroopa ajakirjanduses on üsna palju kirjutatud valitsuste soovist otsuste tegemisel parlamentidest mööda hiilida. Seda põhjendatakse vajadusega kriisiolukorras kiiresti reageerida ja olla paindlik.
”Vähem demokraatiat!” ei ole aga praeguses olukorras hea loosung. Rahva hulgast kostub üha enam nurinat, et Brüsselisse on antud liiga palju otsustamisõigust, ja järgmisel aastal on mitmes Euroopa riigis valimised.
Rahanduses sotti saamine ei ole lihtne ja selles valdkonnas oleme enamasti ”tumedad”.
Seda enam on vaja, et ”valgustatud” ministrid nagu Ligi otsuseid enne langetamist selgitaksid. Kui vaja, siis kaks või kolm korda. Puust ja punaseks. Peame teadma, milliseid kohustusi Eestile võtame ja millega riskime.