Jüri Leesmäe ei tea, kuidas elada sportimata

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuus 250-300 kilomeetrit jooksev 66aastane Jüri Leesmäe kutsus tänavu ellu võidupüha maratoni Torist Pärnusse, mida spordisõbrad peavad Eesti kõige maalilisemaks maratonirajaks.
Kuus 250-300 kilomeetrit jooksev 66aastane Jüri Leesmäe kutsus tänavu ellu võidupüha maratoni Torist Pärnusse, mida spordisõbrad peavad Eesti kõige maalilisemaks maratonirajaks. Foto: Ardi Truija

Tänavu 66aastaseks saanud jooksumees Jüri Leesmäe haarab igal võimalusel kirve ja lõhub kas või tundide viisi puid, nii et noored mehed kõrval punastavad. Uskumatus vormis mees ei saa aga aru, miks ei viitsi noored tänapäeval sporti teha.

„Eks igaühel ole oma haigus,“ tõdes Viljandimaal sündinud, kuid suurema osa elust Pärnumaal elanud Leesmäe, kes jookseb vanusele vaatamata hea vormi nimel endiselt kuus ligi 300 kilomeetrit. „Minul on selleks jooks.“

Metsaarmastus viis orienteeruma

Leesmäe rõhutab küll, et ta on kõigest asjaarmastaja, kuid sellele vaatamata on mees niisuguses vormis, et võitis mullu peaaegu kõik oma vanusegrupi jooksud, milles ta võistles. Vaid korra pidi leppima teise kohaga. Kuigi ea poolest kuulub Leesmäe 65+ vanusegruppi, ei jätnud ta konkurentidele mingit võimalust ka jooksudel, kus ta pidi osalejate puudusel jooksma võidu 50aastaste meestega.

Leesmäe kinnitusel ei olnud ta lapsena eriti sportlik ja nooruki tähelepanu kuulus kooli ja ülikooli ajal tähtsamatele asjadele, nagu näiteks tüdrukud ja sõbrad.

„Mul on viis aastat vanem vend, kellega üritasin sammu pidada, seetõttu olen olnud kogu aeg visa,“ meenutas Leesmäe. „Mäletan, et olin 11aastane, kui üritasin venna sabas suusatada. Koolivõistlusel panin kõigile pika puuga ära, sest olin ju pidanud vanemate poistega sammu pidama. Aga sinnapaika see toona jäi.“

Leesmäe lõpetas Toris kooli ja läks siis õppima Saku põllumajandustehnikumi maaparandust. Kool koliti vahepeal Tihemetsa, kus antakse haridust tänapäevani, ja nii lõpetas Leesmäe tehnikumi kodule märksa lähemal, kui alustas.

Samal ajal tuli välja seadus, mis vabastas kõrgkoolis õppijad Nõukogude armeest. Nii otsustas Leesmäegi minna Eesti põllumajandusakadeemiasse (EPA) juba tehnikumis omandatud eriala uuesti õppima.

„EPAs hakkasin tasapisi paar korda nädalas korvpalli mängima ja seda teen tegelikult siiani,“ rääkis Leesmäe. „Siis juba oli sees pisik, mis kippus välja.“

Leesmäe asus Pärnus tööle geodeedina ja viibis tänu tööle palju metsas. Seal temast spordipisik lõplikult võitu saigi. Ühel hetkel otsustas toona 27aastane mees minna Pärnumaa orienteerumisneljapäevakule.

„See tuli kuidagi iseenesest. Kaart oli töö pärast selge, metsas meeldis olla,“ meenutas Leesmäe. „Esimesed diplomid hakkasid tulema 1974-75, aga kui 1976. aastal võitsin tollased turismiklubi võistlused, lugesin ennast lõpuks õigeks orienteerujaks.“

Sealjuures ei armasta Leesmäe väga kompassi kasutada ega legendi lugeda.

„Pärnumaa metsad on nii lihtsad. Suunataju on kuidagi sees, jõudsin ilma kompassita sinna, kuhu tahtsin,“ naeris ta. „Eks on muidugi minulgi kõike juhtunud: olen nii ära eksinud kui kaardist välja jooksnud. Kui on hea päev, jõuad kompassitagi, kuhu tahad, halval päeval eksid kompassiga ja legendi lugedes ära.“

Et orienteeruja võiks joosta jõuda, hakkas Leesmäe kolmekümneaastaselt omal käel jooksuvormi parandamisega tegelema. Otsis erialast kirjandust ja hakkas selle järgi treenima.

„Ehitasin treeningud üles orienteerujate soovitustele,“ avas Leesmäe. „Peab ikka mängima tempode ja distantsidega. Kui jooksed tuimalt 10 või 15 kilomeetrit päevas, siis sellega mingi taseme saavutad, aga tuleb lõike joosta. Pärnumaal pole kahjuks mägesid, muidu saaks mäge rammida.“

Esimene maraton on võimas

Leesmäe elus toimus suur muutus 1970. aastate lõpus, kui ta läks tööle tollasesse EKE Projekti.

„See muutis mu elu kardinaalselt, sest sattusin seal väga sportlikku seltskonda,“ kinnitas ta. „Olin seal olnud paar nädalat tööl, kui meil toimusid üle-eestilised osakondadevahelised meistrivõistlused. Võitsin orienteerumise. Ma ei olnud siis veel üle-eestilistel võistlustel käinud ja kõik vaatasid mind nagu meest metsast.“

EKE Projekt korraldas tollal Käärikul ja Otepääl spordilaagreid ja Leesmäe kaasati sinnagi.

„Laager oli suur asi ja mulle suur stiimul. Tegime suusalaagrites suisa kaks korda päevas trenni, mis andis kõva põhja,“ meenutas spordimees. „Põhi oli nii kõva, et 1981. aastal sõitsin Tartu maratonil korra isegi esisajasse. Edaspidi oleks võinud veel sõita, aga siis tabasid mind igasugused jamad: küll purunes kepirihm või oli midagi muud häda.“

Samal aastal läbis Leesmäe 35aastasena oma esimese jooksumaratoni Tartust Otepääle selleks eriliselt valmistumata ajaga kolm tundi ja kuus minutit.

„Olin sel aastal umbes 120 kilomeetrit enne seda jooksnud,“ meenutas Leesmäe. „Aga esimene maraton jätab ikka kustumatu mulje. See on kõige parem tunne, sest ma tegin selle ära!“

Aga süües kasvab isu ja Leesmäe arvates ei ole sa maratonijooksja, kui pole läbinud kuninglikku distantsi alla kolme tunni. Sellega sai ta hakkama kaks aastat hiljem. 38aastasena suutis Leesmäe joosta maratoni alla nelja minuti kilomeetrile. Ta absoluutne rekord on 2.45.57.

Tegelikult ei kogu Leesmäe maratone ja ta on neid elus läbinud üheksa korda. Kuu pärast plaanib 66aastane mees osaleda SEB Tallinna maratonil.

„Ma eelmisel aastal vaatasin, et seal oli 65+ vanuseklassi rekord 3.34, sellest võiks ju küll jagu saada. Tegin sellele siis kaheksa minutiga ära,“ naeris tänavu Pärnumaa võidupüha maratoni ellu kutsunud mees.

Sporti peab tegema

Kuigi sport peaks olema igaühel kohustuslikus päevakavas, maratoni Leesmäe igaüht siiski jooksma ei saadaks.

„Niimoodi ei saa minna maratoni jooksma, et oled teinud 15 kilomeetrist natukene pikema otsa,“ seletas ta. „Enne maratoni tuleks teha pikemaid otsi. Selleks, et minna maratonile normaalset enesetunnet saama, peaks jooksma kuus 200-300 kilomeetrit, siis kahe nädala jooksul üks kahetunnine ja kord kuus üks kolmetunnine ots. Kui oled kaks-kolm kuud nii jooksmas käinud, võid julgelt maratonile minna. Läbid normaalse enesetundega, siis ei ole see võitlus. Nii lihtne ongi.“

Umbes niisama palju jookseb Leesmäe kuus siiani, tehes nädalas trenni 4-5 korda. Ta lemmikkohaks on Raeküla mets, kuid pikemaid otsi teeb Rakvere maanteel linnast välja joostes. Ta on sage külaline teisipäevastel aastajooksudel ja orienteerumisneljapäevakutel.

Leesmäe jookseb nii palju kui võimalik aasta läbi, talvel ka suusatab. „Tahaks rohkem teha, aga peab realist olema, kui hakkad liialt tegema, võib kuskilt järele anda ja tuleb vigastus,“ rääkis mees.

Lõikust vajavaid vigastusi pole Leesmäel elu jooksul olnud, kuid arsti juurde ta eriti ei kipu ka. „Lähed ja räägid oma muret, aga siis arst ütleb, et vaata ikka passi,“ seletas ta. „Ütleb, et mis sa jooksed, kõnni parem. Sellepärast püüan neist mööda minna. Arvan, et käimiskeppe mina kätte ei võta.“

Aga miks ta seda üldse teeb, kui võiks hoopis pensionäripõlve nautida?

„Tervise poolest ei anna mind eakaaslastega võrreldagi!“ teatab Leesmäe rahulolevalt. „Koormustest on näidanud, et taastumine, pulss ja muud näitajad on olnud väga head ja palju kõrgemad, kui tavaliselt on selles vanuses.“

Takkaotsa meeldib Leesmäele nooremate meestega võidu puid lõhkuda.

„Kui võimalus tekib, ikka lõhun. Mullu oli pojal 20-30 ruumi puid ja siis sajakilose õepojaga koos lõhkusime. Poole tunni pärast oli tema õhtul, aga mina võin paar tundi veel jätkata, pole probleemi. Kuigi kui kangi läheks tõstma, oleks ta kindlasti minust tugevam. Vastupidavus füüsilisele tööle on mul hoopis teine kui tavainimesel,“ lisas Leesmäe.

Sellest, et tänapäeva noored on lodevad ja läbustavad tänavanurkadel, ei saa vanem mees aru.

„Kindlasti sõltub palju seltskonnast, kuhu satud. Muidugi on tänapäeval teised võimalused,“ arutles ta. „Ent kui kuuled, mida öeldakse kutsealuste kohta: paljud ei saa arstlikust komisjonist läbi. Ütleks, et enamik on laiskuse tõttu vormist väljas, mitte et neil oleks midagi sünnijärgset. Kurb, kuidas end on unarusse jäetud. Ma ei tea, kuidas tüdrukud ja tulevased emad suhtuvad sellesse, kui tulevane perepea on nii lodev, et isegi sõjaväkke ei kõlba.“

Oma lastega on Leesmäe rahul. Nii tütar kui poeg on tema kinnitusel tervislike eluviisidega ja peavad tervisespordist lugu.

Leesmäe arvates peaks laste sportlikkuse tõstmisel tegema oma nii vanemad kui kool. „Lapsed tuleks juba maast madalast kaasata,“ soovitas spordimees. „Aga kui vaatad, palju emasid-isasid spordib ja palju neil lapsi kaasas on, siis see protsent on väike. Kui lapsed on teismeliseeas, on eeskujuga juba raske neid kaasa haarata. Ehk vaid mõni tubli kehalise kasvatuse õpetaja saab seal veel midagi päästa.“

Ühes on Leesmäe kindel: inimene peab kuidagi maandama elust ja tööst tekkivat stressi ja sport on selleks konkurentsitult parim võimalus.

„Kui valid mahalaadimiseks vale tee, lõõgastud napsuklaasi taga, on sellel rasked tagajärjed. Paljud noored mehed ei pea pingele vastu,“ ütles Leesmäe.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles