Mis saab täitma taimelava?

, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Johanson.
Katrin Johanson. Foto: PP

Oma särk olla ihule kõige ligemal. Siiski näitab statistika, et kohalikel valimistel soovib oma häält anda vähem kodanikke kui üleriigilistel valimistel. Kõrvutades Eesti viimase kümne aasta omavalitsuste ja parlamendivalimisi, näeme, et kõige leigemalt suhtusid inimesed kodukandi võimumängudesse 2005. aastal: võrreldes 17 kuud hiljem aset leidnud nn suurte valimistega, oli osalemisaktiivsuse vahe Pärnu maakonnas 11 protsenti viimasena mainitute kasuks, Eestis tervikuna oli sama näitaja veel suurem.

Selle taustal torkab silma, et kolme aasta tagustel kohalikel valimistel toimus Pärnumaal hüpe, mida ei saa panna üksnes majandussurutise ergutava mõju arvele. Toona tahtis paikkonna poliitikas sõna sekka öelda suurem protsent inimesi, kui neid oli osalenud 2003. aasta parlamendivalimistel.

Ühtlustumine tundub olevat hea märk, mille puhul sobib kasutada üht poliitikute meelisväljendeist “rohujuure tasandil mõtlemine”. Samal ajal on just viimasel ajal räägitud palju võimu tsentraliseerumisest ja asjaolust, et omavalitsuste hääl jääb riikliku poliitika kujundamisel nõrgaks.

Ettevalmistused valimisteks

On raske hinnata, kui kaalukaks peavad parteid oma esindatust väikestes kohtades, ent mainekujundusliku trumbina kasutatakse seda küll. Meenutagem kas või Rahvaliidu hääbumiseelset eneselohutust, et nende liikmed istuvad valimisliitude nimekirjas volikogudes kogu Eestis. Või seda, kuidas Keskerakond, kogunud 31 protsenti häältest, kuulutas ennast 2009. aasta valimiste võitjaks, ehkki see tulemus ei taganud neile kaugeltki kõikjal koalitsiooni pääsemist.

Samal ajal näib, et kohalikku valijat siiski alahinnatakse. Mille muuga seletada pealinlastele mõeldud kampaanias kõlanud lubadusi, mis kuidagi ei kuulunud kohaliku võimu pädevusse? Näiteks kutsus Edgar Savisaar päev enne 2009. aasta valimisi tehtud pöördumises (klipp on praeguseni internetis kättesaadav) tallinlasi üles valima astmelist tulumaksu ja pensionitõusu.

Kui palju lootust paneb Eesti inimene oma valla või linna võimuesindajatele, selgub peagi. Pressiteated ja uudised näitavad, et ettevalmistused valimisteks on juba alanud. Ehkki varjamatu kampaania jõuab inimesteni alles järgmise suve lõpus, tasub silmad lahti hoida ja tunda ära populistlikud võtted.

Tasemevahe torkab silma

Kuigi enamasti paneb mind imestama poliitikute poolt labaselt manipuleeritava rahva naiivsus, tuleb ette vastupidiseidki olukordi, kui tunnen kaasa esimesena nimetatutele. Kunagi kurtis üks omavalitsusjuhte mulle, et juba aasta enne valimisi ei saa ta avada ühtki avalikku hoonet, ilma et teda seejuures häältepüüdmises ei süüdistataks. Esindusülesannete teistele ametnikele delegeerimise puhul kõneldaks aga rahvast võõrandumisest.

Jätame kõrvale sellegi asjaolu, et tõenäoliselt leidub poliitikutegi hulgas inimesi, kelle motiivid on kõige paremas mõttes riigimehelikud ja/või altruistlikud, ja keskendume poliitikale kui nähtusele. Võime ju unistada, et meie riigi tulevikku hakkavad kujundama omakasupüüdlike küünikute asemel aatelised vaimuinimesed, ent tegelikkuses leidub väike hulk mehi ja veel vähem naisi, kes riskivad tegutseda alal, kus nii lihtne on ennast ära määrida.

Samuti peame endale tunnistama, et kõnealuse valdkonnaga käib mõningane manipuleerimine paratamatult kaasas: see on poliitiku töövõte nagu iga teine. Tähtis on hoopis see, et tegu poleks odava haltuuraga, vaid et valijasse suhtutaks lugupidavalt.

Pisut kauge võrdlusena kerkib mu vaimusilma ette pilt kahest lavastusest. Üks neist rõhub ilmselgelt publiku emotsioonidele: taotakse trummi ja lastakse tulevärgil pinget kruvida, teine aga proovib võtta saalisolijat intellektuaalselt võrdse partnerina, ehkki kasutab järeleproovitud oraatorivõtteid.

Küllap teadis Lennart Meri väga hästi, kuidas mõjuvad tema kõnede kandvad pausid või sisenduslikud kordused, ent vaieldamatult jääb ta esindama meie poliitkultuuri tipptaset.

Tehnikad, mis toimivad

Populismi üks tunnuseid on ühe, enamasti väiksema grupi vastandamine teisele, suuremale. See võib avalduda stiilis “lihtne ja kannatav rahvas versus täissöönud võimuladvik” või siis “suurt pilti hoomavad vähesed väljavalitud versus loll ja lühinägelik hall mass”.

Hästi töötab sugude vastandaminegi. Sealjuures eirab loosung “Rohkem naisi poliitikasse!” fakti, et üksikkandidaatidegi seas on silmatorkavalt napilt nimetatud soo esindajaid, ehkki keegi pole mingeid tõkkeid seadnud.

Praegu on kõige magusam pala laiskade kreeklaste ja virkade ennastsalgavate eestlaste teineteisele vastandamine – see töötab kogu rahvuse peal ja on kõige muu kõrval täiesti ohutu.

Päevapoliitilised küsimused annavad samuti hea mängumaa, näiteks saab olla omavalitsuse liitumise või kooli sulgemise vastu ka siis, kui see on juba vältimatu. Et sellised sammud on rahvale sageli valusad, leiab lihtsa inimesega muret jaganud poliitik kergesti toetust. Hiljem võimul olles seob ta käsi küll koalitsioonilepe, aga valija ju mõistab, et ega tema üksinda süsteemi vastu saa.

Veel tekitavad minus ebatervet imetlust vähesed vilunud võimumängurid, kel ikka ja jälle õnnestub valituks saada tagasiastumise taktika abil. See käib nii: umbes aasta-poolteist enne valimisi, kui juba on selge, et jagatud lubadused jäävad täitmata ja ehk peab hoopis kärpima asuma, tuleb aumehena soojast kohast loobuda. Kui teistel must töö tehtud, võib taas pungana puhkeda.

Ees on huvitav aasta

2008. aasta 15. detsembril ilmus blogis Memokraat (toona Memokraatia) hea artikkel “Kuidas nad seda teevad? Poliitilisi tehnikaid Eestis”, mis toob välja seitse levinumat võtet alates stiilidest “Vaadake parem, mida Ansip teeb!”, “See /kriitika/ on lihtsalt valimisvõitlus” või “Ma käisin isiklikult vaatamas ja kinnitan, et kõik on korras” kuni oma meediakanali loomiseni.

Peale eelmainitud mustrite näitab poliitiku taset sõnavara. Õõnsad väljendid peaksid inimesed valvsaks muutma. Kui ikka keegi räägib, et mujal maailmas on kõik hoopis paremini korraldatud, tekib mul tahtmine teada, kus see ”mujal” on.

Samuti teevad mind ettevaatlikuks juba mainitud “rohujuure tasand”, “kodanikuühiskond”, “teadmistepõhine lähenemine” (ühiskonnakorralduses keegi luulupõhist lähenemist ei ootagi), “keskkonna / tingimuste loomine” (pärast saab öelda: “Lõime küll, ega me pole süüdi, et va sunnik ei siginud!”), “esimene/teine Eesti” ja “lihtne tööinimene” (huvitav, milline on keeruline tööinimene?).

Kui viimaste parlamendivalimiste eel tuli teleekraanile seriaal “Riigimehed”, jäin põnevusega ootama, kas keegi kandideerijatest söandab veel kasutada tolle ajani üleekspluateeritud väljendit “sotsiaalne sidusus”. Ega tihanud küll. See tähelepanek on mind viinud mõttele, et küll oleks vahva koguda kokku kõik läbinähtavad võtted ja loosungid, mida inimesed enam üheski kampaanias kohata ei taha. Huvitav, mis jääks järele?

Ees on huvitav aasta. Ärgem alahinnakem kohalikke valimisi, sest kodukandis toimuv on suure poliitika taimelava ja kõige tõhusam on umbrohtu tõrjuda eos.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles