Ühe euroga Pärnust Prantsusmaale

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pariisi getodes karastunud Antonion nautis vabas õhus lõkke tegemist. Ja muudki, nagu hiljem selgus.
Pariisi getodes karastunud Antonion nautis vabas õhus lõkke tegemist. Ja muudki, nagu hiljem selgus. Foto: Asso Puidet

Reisi viienda päeva õhtul seisin Taize kloostri viie kellaga kaunistatud puidust väravakaare esise platsikese serval, oma palverännaku sihtpunktis – silmitsi sellega, mida olin oodanud ja natuke peljanud.

Ent kui mind siis info- ja vastuvõtupunktist esmalt kloostri avara hoovi ühes servas tunglevasse toidujärjekorda suunati, oli selge, et olen pärast teel kogetud väntsutusi jõudnud turvalisse kohta. Viie teel oldud päeva järel, mil sai söödud ainult kuiva, pahatihti leige veega alla loputatud toitu, maitses see pudrust, saiast, küpsisest ja šokolaadist koosnev eine jumalik.

Söödud-joodud, läbisin vastuvõturiituse, mis seisnes paari isikuandmeid sisaldava paberi täitmises, kodukorraga tutvumises ning kloostrile ja sealsele vennaskonnale minu sealviibimise kulude katteks 50 eurost loobumises. Protseduuri eduka läbimise tunnistuseks anti mulle neli toidukorda päevas garanteeriv talong.

Nagu hiljem teada sain, oli mul õnne, et mind üldse kloostri rüppe vastu võeti. Panustades kristlikule eetikale, mis nii, nagu mina sellest aru saan, ei luba väsinud teelist kloostriväravast tagasi saata, olin jätnud oma saabumise eelnevalt registreerimata. Et üle kolmekümneaastastel on registreerimine kohustuslik, võinuks minupoolne administratiivne lohakus lõppeda sellega, et mind oleks värava taha jäetud.

Vaevalt jõudsin laagriplatsil telgi üles panna ja päevasest vihmasajust ikka veel märja magamiskoti lahti rullida, kui kell juba kutsus. Kirikusse.

Ja kõneldi seal lauldes

Madal, puidust seinte ja sibulkuplitega pühakoda mahutab tuhandeid inimesi. Tänu langetatavatele vaheseintele on hoone aga kohandatav nii avaraks, kui parasjagu vaja, mistõttu on see teenistuste ajal alati hubaselt rahvaga täidetud.

Sisustuse poole pealt on kirik lihtne: ei toretsevaid lühtreid ega kõrgeid värvikirevaid vitraažaknaid. Puuduvad pingid, nii et inimesed istuvad üksteise kõrval põrandal, mis tõuseb väikse kalde all nõnda, et ka kaugemal istujaile paistab kätte kloostriga kokku ehitatud, kümnete ja kümnete põlevate küünalde ja laeni kõrguvate punaste kangastega kaunistatud altar.

Jumalateenistuski on Taizes isemoodi. Nimelt käib see suures osas lauldes. Sõltumata sellest, milline religioon on märgitud su usutunnistusele või kas sul üldse on see dokument, on igal juhul kena ja hingekosutav kuulata, kui tuhanded inimesed laulavad.

Kahtlustan, et jumal mu lauluhäälest suuremat ei pea, ega hakanud harmooniat rikkuma. Veetsin nii selle esimese kui järgmised jumalateenistused kuulates.

Jumalasõna kuulamise kõrval näib Taizes vähemalt niisama olulisel kohal olevat uute tutvuste loomine või, veel parem, jumala kõrvale teise armastuse leidmine. Mistõttu on seal kiriku kõrval tähtsuselt ja populaarsuselt teine koht vabaõhukohvik Oyak, mille ette varjualuse alla kogunevad pärast õhtust palvust maailma eri nurkadest Taizesse kokku sõitnud inimesed. Neist igaühel oma taust ja lugu rääkida. Neile, kes oskavad ja tahavad kuulata.

Minu lugu, niipalju kui ma seda rääkisin, võttis tsiviliseeritud eurooplased pead vangutama. Hääletamine, oma elu pimesi usaldamine võõrastele autojuhtidele, magamine seal, kuhu õhtuks jõuad – see oli midagi, millest paljud neist olid unistanud, ent teha polnud söandanud.

Mitte et kristlikud tõekspidamised neile väikest seiklust keelaks. Need lubavad pikantsemaidki. Näiteks ühel ööl, kui äikesetorm järjekordselt mu telki lammutas, nii et külje all kerkivad järved ja voolavad ojad mul magada ei lasknud, mistõttu ma hoopis pealambi valgel raamatut lugesin ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asuvast väikelinnast salaja kloostrisse smugeldatud veini rüüpasin, tegi naabertelgis elutsev sakslasest kirikuõpetaja Michael vägagi häälekalt seal kellegi naisterahvaga vanainimeste asja. Kui nad lõpetasid, läksin mina välja suitsetama. Enne nagu ei tihanud. Kuidagi imelik oleks olnud kesk protseduuri seal nende telgi kõrval seista.

Suitsetamine on Taizes tolereeritud. Varasematel aastatel koguni müüdi Oyakis sigarette, ent see lõpetati ära. Kuna kõik hakkasid suitsetama, nagu rääkis mulle üks Hollandi tüüp Johan, kes õpetas mind näppude vahel Hollandi moodi porgandikujulisi sigarette keerutama.

Küll müüakse Oyakis õlut ja veini, mille omal käel kloostri territooriumile toimetamine on vastavalt kodukorraeeskirjale keelatud. Täpsemalt: müüakse õlut või veini, nagu mulle esimesel õhtul selgeks tehti, kui ma mõlemat osta üritasin.

Et kohalesaabumist prantslaslikult tähistada, valisin toona veini, mis serveeriti sõrmkübarast pisut suuremas papptopsis. Järgnevatel õhtutel ostsin kvantiteedile rõhudes õlut, mida sai 70 eurosendi eest 0,33 liitrit.

Kasin söök

Muide, alkoholi osta on Oyakist lihtsam kui näiteks pitsaviilu või pannkooke, mille soetamiseks tuleb seista kaks korda sabas. Esmalt selleks, et raha eest talong osta, ja siis juba selleks, et talong toidu vastu vahetada. Miks see nõnda seatud on, ei osanud staažikamadki kristlased mulle selgitada. Võib-olla selleks, et inimesed end üle ei sööks ja nende vaim värske püsiks.

Kloostriköögi pakutav toit, mida jagatakse ja manustatakse avatud seintega avarates varjualustes, on kesine ja lihtne. Hommikusöök piirdub viilu saia, väikse margariinikuubiku, küpsise, kahe šokolaaditüki ja kausitäie sooja veega, kuhu võib vastavalt eelistusele panna piima-, kakao-, tee- või kohvipulbrit.

Lõuna- ja õhtusöögiks tõsteti kaussi aga kulbitäis herne-, kartuli- vms putru või makarone. Kõrvale singitükk, juustuviil või kübeke kotletti. Piisavalt selleks, et kõht tühjaks ei jääks, aga liialt vähe mõnusaks täiskõhutundeks..

Kõik toidud näikse Taizes olevat valmistatud põhimõttel, et neid peab saama lusikaga süüa – muid söögiriistu meile välja ei jagatud. Samas on lusikas universaalne vahend, millega kannatab kühveldada nii pastat kui putru. Pärast mõningast harjutamist suutsin lusikavarrega isegi saia viilutada ja võid määrida.

Veel üks asi, mille usulaagris viibides selgeks sain, on nõude kuivatamine. Nimelt, et kogu seda süsteemi võimalikult väikeste kuludega toimimas hoida, jagatakse kõigile mingi ülesanne. Kes aitab süüa teha, kes seda välja jagada, kes peseb tualette, kes jagab kirikus laululehti, seisab enne palvust kiriku ees vaikust nõudva sildiga või valvab öösiti korra üle laagris.

Mina sattusin köögitoimkonna sellesse rakukesse, kelle ülesanne oli igal õhtul pesta puhtaks toidu valmistamise käigus määrdunud inventar, nagu potid, pannid ja muu selline. Et leidus inimesi, kes näitasid üles valmidust võtta pesemine enda peale, jäi minu ametiks nõud kuivaks nühkida.

See oli ka minu ainus kohustus seal. Ülejäänud programm, mis koosnes hommiku-, lõuna- ja õhtupalvusest, piiblitunnist, töötubadest ja grupikohtumistest, oli vabatahtlik. Et ma ei läinud Taizesse mitte jumalat, vaid ennast leidma, võtsin aeg-ajalt vabaduse alternatiivseteks tegevusteks.

Näiteks, kuna ärkasin alles kirikusse kutsuvate kellade peale, ma hommikupalvustele õigeks ajaks ei jõudnud. Oli ju vaja esmalt teha veeprotseduurid ja seejärel külastada Oyaki juures asuvat kohviautomaati, millest sai 40 sendi eest topsi kohvi. Alati on aega ühe tassi kohvi jaoks, eks.

Teinekord eelistasin jumalasõna kuulamisele üksildasi jalutuskäike ümberkaudsete külakeste ja hekkide või madalate kivimüüridega piiratud, kuni silmapiirini paistvate heinamaade ja metsatukkade vahel. Mõnikord aga raamatut kusagil karjamaa serval puu varjus või müürijupil jalgu kõigutades, seltsiks purk õlut või väike pudel sealsamas Burgundias valmistatud punast veini.

Ent üldjuhul proovisin palvuste ajaks ikkagi kirikusse jõuda. Võtsin osa ka öisest palvetamisest ümber kirikupõrandale asetatud risti. Või õigemini kuulasin laulu ja vaatasin, kuidas inimesed, noored ja vanad, põlvili, pea vastu põlevate küünaldega kaunistatud risti surutud, oma hääletuid palveid Jumalale edastasid. Ma loodan, et neid võeti kuulda.

Jälle teel

Ja niimoodi muretus rutiinis, jumalasõna kuulates, mõtiskledes, ringi uidastes ja Oyaki ees maast ja ilmast vesteldes jõudiski märkamatult kätte pühapäev, kui taas telgi maha võtsin, magamiskoti kokku rullisin ning oma selja ja südame kodumaa poole pöörasin.

Pärast päeva väldanud kulgemist mööda Prantsusmaa ja Saksamaa kiirteid leidsin end vastu õhtut teisel pool Frankfurti tanklast. Kiire edenemise eest pidin tänama ja tänasingi üht Taizes kohatud sakslasest kooliõpetajat, kes pakkus mulle lahkelt oma pisikeses Fiatis kohta. Pakkumine, millest ei saanud ära öelda.

Närisin püstijalalauale nõjatudes sinepiga maitsestatud Wurst’i, lonksasin Taizest ammutatud allikavett peale ja tundsin ühtäkki oma turjal tosin päeva kestnud seikluse raskust.

Ma ei tahtnud enam telgis magada, ei tahtnud tee ääres seistes vihmas liguneda, tuuletõmbuses kuivada või päikese käes praadida. Ei tahtnud üksildust kesk liiklusmöllu ega ka mitte pool- kohustuslikku sotsialiseerumist mind sellest üksildusest päästnud autojuhtidega. Tahtsin olla kodus. Ent kodu oli veel 1800 kilomeetri kaugusel. Nii see oli ja sellega pidin leppima.

Seega ostsin endale purgi õlut. Loputasin kurku kinni jäänud melanhoolia tanklaresto kõvale püstitatud telgi ees istudes alla ja kobisin magama.

Hommikul lappasin kirjutusploki lehelt tuttava, Kesk-Saksamaale rajatud “Jena” kirja välja ja lülitusin teeloleku rutiini. Peatselt läheneski Jena mulle pealt sajakilomeetrise tunnikiirusega, samal ajal kui mina mugavas autosalongis ühe Saksa Frau kõrval ärkvel üritasin püsida. Sõit sai otsa nõks enne Jenat ühel mitme jalgpalliplatsi mõõtu ja kangesti tuulisel bensiinijaama ümbritseval parkimisplatsil.

Nüüd pidin otsustama, kas kirjutada plokilehele “Berlin“ või jätkata otse läbi Saksamaa liikumist ja väljuda riigist sealtkaudu, kust olin sisenenud ehk Dresdeni lähedalt. Veidi tihedamale liiklusele panustades otsustasin Berliini kasuks.

Aeg läks, aga asja ei saanud. Istusin tülpinult murul, seljakott paari meetri kaugusel eemal, silt selle kõrval maas vedelemas, ja kiskusin mööduvatest autodest välja tegemata tujutult sigaretti, kui järsku kostis pidurikrigin ja üks valges kaubikus istuv vanamees mulle kutsuvalt viipas.

Muhe vana oli, pakkus mulle kohvi ja küpsiseid. Ja kui ma põleva suitsukoni aknast nii ebaõnnestunult välja nipsasin, et see taas salongis maandus, rehmas ta muretult muheledes käega.

Vastu õhtut peatusime viimases tanklas enne Berliini. Võtsin väikse kehakinnituse ja asusin jälle hääletama, kaardi pealt vaadates kiviviske kaugusel asuva Poola piiri poole.

Ootamatu reisikaaslane

Sealsamas kohtasin sel retkel esimest hääletajat. Pikka kasvu, pisut kühmus kõhetu noormees pisikese seljakoti, kulunud rõivaste ja vihmavarjuga ütles oma nimeks Antonion. Oli teine oma jutu järgi Pariisist pärit ja teel Peterburi mingile muusikafestivalile. Mis bändid seal esinevad, ei osanud ta öelda.

Tüüp tõstatas küsimuse, kas hääletame edasi koos või eraldi. Jõudsime ühisele arusaamisele, et eraldi on meil mõlemal suuremad võimalused veel vastu ööd Saksamaalt minema saada.

Nii siirduski Antonion tanklasse autojuhte ära rääkima. Mina jäin parkla väljapääsu juurde. Kusjuures, nagu ma ühel hetkel heldimusega avastasin, oli sellesama koha peal ennegi mu kaasmaalasi seisnud. Nimelt oli ühe teetulba peale musta markeriga kritseldatud: “Siin on parem kui Siberis.” Kena lohutus.

Üsna ootuspäraselt pälisin taas politsei tähelepanu. Jupp aega oma rohevalgetes värvides väikebussist mu tegevust jälginud, võtsid nad nõuks sekkuda. Hakkasin dokumente otsima, ent nad ei tahtnudki neid näha. Selgitasid hoopis, et ma ei ole midagi valesti teinud ja võin parkla väljasõidu juures hääletada küll, aga …

Aga jama on selles, et kui mõni auto peaks seal kitsas pudelikaelas peatuma, tekitab see liiklusohtliku olukorra. Mistõttu tuleks mul minna tanklasse hääletama. “Jah, aga,” keeldusin taandumast, “tanklas hääletades jäävad mul püüdmata kõik parkimisplatsil või selle kõrval asuva McDonald’si restorani ees peatunud masinad.”

Nii võimsa argumendi vastu polnud neil midagi panna. Küll soovitasid nad mul “Poznan” kirjutada üle kahe joonistusploki lehe. Nõnda üle ühe, nagu mul, olevat seda näha vaid meetrikauguselt. Lubasin neile rõõmuga, et seda võin ma teha. Ja tegingi.

Vaevalt oma sildi valmis saanud, peatus minu juures Poola numbriga väikebuss. Salongist vaatas mulle sohvri kõrvalt vastu rõõmsailmeline Antonion. Tal oli õnnestunud autojuht ära rääkida, et ka mind on vaja ilmtingimata peale võtta. Tänulikult pressisin end kolmandaks.

Lõpp-peatusesse Poola, piirist mitte väga kaugele, jõudsime millalgi südaöö paiku. Nevada-nimeline hiiglaslik parkimiskeskus oli mõnusalt poolalik: kiiskavad reklaamkirjad, sutenöörid ja rekka’de vahel jalutamas maanteelibud – seelikutes, mis lühemad kui kingakontsad. Ja neile kutsuvalt tuledega vilgutades oma huvist märku andvad autojuhid.

Hulkusime meiegi Antonioniga tunnikese autode vahel, proovides leida startima hakkavat rekka’t, mis meid ehk läbi öö edasi Leedu poole viiks. Edutult. Et Antonioni minimalistliku reisivarustusse telk ei kuulunud, tegi ta ettepaneku, et võiksin oma öömaja temaga jagada. Ehkki ma mõneti kõhklesin, ei olnud mul südant ega tahtmist ära öelda mehele, tänu kellele ma üldse nii kaugele jõudnud olin.

Et Nevada tundus lärmakas ja paheline, jalutasime poole kilomeetri jagu edasi teisel pool teed pimeduses kumava tankla juurde. Ostsin sealsest poest meile kummalegi ühe õlle ja võtsime tankla kõrval pingil hilise õhtusöögi.

Uurides elu kohta Pariisis, nentis ta, et seal on linnaosasid, kuhu temasugusel asja ei ole. Ja need pole vaesed linnaosad, milletaolistes käimise välistasid noored, kellega ma Taizes juttu olin teinud. Ei, Antonioni jaoks oli võõrad just nn korralikud rajoonid. Getopoisina oli ta üles kasvanud filmist „La Haine“ tuntud keskkonnas.

Ja eks see keskkond teda omajagu mõjutanud oli. Näiteks õpetas ta oma isiklikule elukogemusele toetudes, et olukorras, kus on oht, et sind võidakse röövida, on parim, mis sa teha saad, avada lähima prügikonteineri kaas ja teeselda seal tuhnimist. Nii annad signaali, et risk, mida sind rünnates võetakse, ei tasu end ära.

Allesjäänud toidu kokku pakkinud, panime telgi tankla taha tiigi ja välikaminaga puhkealale püsti. Õigemini mina panin. Antonion ragistas samal ajal kusagil pimeduses soostunud heinamaal ja otsis kuivi puid, et hommikul lõkke kohal kohvi keeta. Leidiski.

Hommikul ärkasin selle peale, et Antonion pistis pea telgiuksest sisse ja teatas, et kohv on kohe-kohe valmis. Oli näha, et ta on kaminas pragisevate leekide üle siiralt õnnelik. “Vot see on tõeline elu,” õhkas see kesk linnadžungli räpaseid ja pahelisi tänavaid ääristavaid paneelmaju üles kasvanud mees liigutatult. Erinevalt oma jõukamatest kaaslinlastest ei saanud ta just tihti lubada endale luksust sõita rohelusse.

Kohv ja paar saiaviilu paaki tõmmatud, jätkasime põhitegevuse ehk hääletamisega. Jällegi otsustasime, et katsume eraldi tegutseda. Antonion jäi tankla juurde maantee äärde, mina jalutasin tagasi Nevada parkimisplatsile.

Ei jõudnudki üle veerand tunni seal seista, kui kuulsin selja taga Antonioni end hüüdmas. Mees oli auto kinni saanud ja selle asemel et muretult edasi põrutada, oli ta veennud leedulasest juhti, kes temast sõnagi aru ei saanud, mingi nipiga ootama ja lidus siis, riskides, et auto minema sõidab, mind kutsuma. See liigutav žest tõestas veel kord, et hea inimene ei pea tingimata kristlane olema. Antonion seda igatahes ei ole, nagu ta korduvalt rõhutas.

Pisike, ent avara kabiiniga Mercedese veokiromu, kuhu me lõõtsutades sisse hüppasime, suundus ühe jutiga läbi Poola Kaunasesse. Punkti, kust Antonion pidi pöörama Venemaa ja mina Eestimaa poole.

Seks ajaks, kui me öösel Kaunase äärelinna jõudsime, olid mu keel ja meel põhjalikult sõlmes. Nimelt pidin olema tõlgi rollis. Mul tuli meie seiklustest samavõrd lõbustatud kui hämmeldunud autojuhi venekeelne jutt Antonioni jaoks inglise keelde panna, kuulata ära Antonioni ingliskeelne vastus ja edastada see siis oma vigases vene keeles sohvrile. Et sohver ilmselgelt meie teekonna kirjeldust nautis, indekseeris tema vali naerulagin ja hüüatused “katastrofa”.

Tankla taguses metsatukas taskulampide valguses sobiva telkimiskoha leidnud, süütasime enne magamaminekut pisikese salalõkke ja valmistasime kummalegi tassi kiirkeedunuudleid mida mina manustasin Antonionilt laenatud lusikaga. Ise ma seda, Antonioni väitel kõige tähtsamat söögiriista nagu talle olevat üks kodutu õpetanud, kaasa võtta ei taibanud.

Siis veel üks tasapisi hääbuvasse lõkkesse vaadates mõtlikult joodud õlu, mõni napp lause ning väsinud kered telki siruli.

Hommikul äratas mind taas telki imbuv kohvi lõhn. Sellist luksust ei ole mul isegi kodus. Nautisime parasjagu hommikukohvi, kui Antonion teatas, et nüüd, kus ta mind tunneb, võib ta mulle usaldada oma Venemaale mineku tõelise põhjuse.

Nimelt ei suunduvat ta mitte muusika-, vaid hoopis sado-maso festivalile, et rahuldada seal oma kirg naisi kinni siduda. Selle tarbeks oli tal isegi tubli, kanepist keerutatud köis kaasa võetud. “Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei suuda vastu seista, kui ilusad naised paluvad end kinni siduda,” selgitas ta. Nojah.

Mul oli hea meel. Selle üle, et Antonion mulle oma hobist varem – enne seda, kui ma temaga telki jagasin – ei rääkinud. Aga iseäranis selle üle, et ta eelistas siduda naisi. Oleks olnud ju nõme hommikul omaenda telgis köidikutes ärgata. Pool tundi hiljem jätsin kiirteelahkmel Antonioniga hüvasti.

Võtsin – või vähemalt arvasin, et olen võtnud – suunda Riiale. Mõtetes olin juba kodus, kuhu veel samal õhtul uskusin jõudvat. Isegi paar meetrit minust eemal vedelev autoõnnetuses hukkunud ja päikese käes pundunud haisev koerakorjus ei kõigutanud mu optimismi.

Tunnike hiljem peatuski üks auto. Roolis sama mees, kes meid Antonioniga läinud ööl Kaunasesse tõi. Kui tõenäoline on see linnas, kus elanike üle 300 000? Aga seal ta istus. Nägu nalja täis, selgitas ta, et hääletan veidike vale tee ääres. Õige, Riia poole suunduv maantee jooksis risti mu selja tagant läbi.

Kõmpisin siis selle õige tee äärde ehitatud pisikese restoranini. “Kõmpisin” – oo, kui lihtsalt see kõlab. Tegelikult tuli mul selle poolteise kilomeetri läbimiseks kahlata vööst saadik heinas, turnida mööda teed piirava kraavi pea püstloodset kallast, ühe käega teepiirde ja teisega viimaste tahtejõuvarude küljes rippudes.

Resto juures asusin pärast pooletunnist hingetõmbeaega sohvritega läbirääkimisi pidama: toimetagu nad mind vähemalt Riia peale keerava tee mahasõiduni. Korda viis saadeti mind pikalt. Kes selgitas kahetsevalt, et masin on täis, kes vaevus vaid pead raputama, kes ütles resoluutse ei, enne kui minust ära pööras. Ent lõpuks kroonis minu ponnistusi edu. Kaks Klaipedasse suunduvat venelast viisid mu õige teeotsa peale ära.

Tagasi kodus

Sealt püüdsingi kinni oma reisi viimase transpordivahendi – teadagi, mis värvi kaubiku –, millel oli veel sama päeva õhtul vaja jõuda Tallinna. Öeldakse, et mootorratas liigutab hinge, auto keha. Ent teadmine, et nüüd pole mul koju jõudmiseks enam vaja muud teha kui rahulikult paigal istuda ja oodata, liigutas igatahes hinge.

Päris niisama istuda muidugi ei saanud. Pisike poola vanamees, kes arvas, et kõneleb peale oma emakeele vabalt vene keeles, oli kangesti suhtlemisaltis. Tõde on aga, et ta oskas niisama palju vene keelt kui need inimesed, kes, pannes sõnade lõppu “-nen”, usuvad, et räägivad soome keelt.

Ja ehkki ma alguses pingutasin, nii et veresooned peas punnis, et vanast aru saada, sai väsimus must viimaks võitu ja vajusin poolunne. Aeg-ajalt sõnadevalingu peale üles ehmatades, osavõtlikkust teeseldes “aaa … no da-da-da” kohmates ja jälle kustudes tiksusin läbi Leedu ja Läti kuni Iklani.

Siis oli uni unustatud, silmavaade taas selge, nägu naerul ja selg sirge. Olin tagasi kodumaal, poolsada kilomeetrit veel ja siis juba kodulinnas, kodus. Täpselt kaks nädalat pärast seda, kui linnapiiril Riia maantee ääres pöidla püsti ajasin. Kulutades enam kui 5000 kilomeetri läbimiseks vaid ühe euro – linnabussi pileti peale.

Ma ei tea, kas leidsin oma ristiretkelt selle, mida otsima läksin. Või selle, mida tegelikult vajasin. Küll olin saanud rikkamaks. Arusaamise võrra, et igast olukorrast on väljapääs või, nagu ütles teise maailmasõja päevil 32 korda alla tulistatud või maanduma sunnitud Saksa sööstpommitaja piloot Hans-Ulrich Rudel: kaotanud on ainult see, kes ise alla annab.

Ent mis veelgi olulisem: selmet põlata ja pimesi põgeneda keerulistest hetkedest, tuleb võtta neist parim.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles