/nginx/o/2017/04/18/6563743t1hd1e6.jpg)
Küsisin riigikogu ees Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM) liitumist kaitsnud rahandusministrilt Jürgen Ligilt, kas ta ise usub siiralt sellesse, et ESM lahendab pikas perspektiivis eurotsooni võlakriisi ega lükka sisuliste probleemide lahendamist ja osa riikide maksejõuetuks kuulutamist hoopis edasi. ESM tooks lõppkokkuvõttes kahju Euroopa riikide majandusele ja ESMiga liitunud riigid oleksid tehtud väljamaksete võrra vaesemad.
Ministri vastus kõlas järgmiselt: “ESM on hapnik haigele, ei midagi muud. Ta annab aega, ta ei anna midagi muud kui hapnikku kodutöödeks. Majandusprobleemid on palju sügavamad kui riigi rahandus. On ülemäärased universaaltoetused, liiga majandusvaenulik maksusüsteem, üle jõu sotsiaalsüsteem laiemas mõttes.“
Kava, mitte reform
Reformierakond on ilmutanud sel suvel erakordset vastutulelikkust ja lubanud “juba“ järgmisel aastal alustada lastetoetuse reformiga ning maksta lisatoetust neile, kes seda reaalselt vajavat.
Plaanis olevat tõsta vaesuses elavate perede esimese ja teise lapse toetust koguni 10.80 euro võrra kuus ja kolmanda lapse oma suuremeelselt 22.50 euro võrra. Minu hinnangul on väga küüniline nimetada niisugust kava reformiks. Miks? Ikka sellepärast, et riik ei peaks tõukama peret vaesusesse, et lapse kasvamist toetama hakata.
Tõele ei vasta rahandusministri väide, justkui oleks abivajavate riikide hädade üks põhjusi suured ja universaalsed lastetoetused. Põhjus on ennekõike harjumuses maksud maksmata jätta ja laiemas mõttes üle jõu käiv sotsiaalsüsteemgi.
Kreeka, Hispaania ja Itaalia ei hiilga kõrgete lastetoetuste, perekesksete teenuste ega kõrge sündimuse poolest. Kõigis neis riikides jääb sündimus fertiilses eas naise kohta tublisti Eestile alla. Seda vastupidi Põhjamaadele, kus lastetoetused on kordi suuremad kui Eestis ja kus peredele pakutakse läbimõeldud teenuseid. Olgu siis lasteaiakohtade või huvihariduse kättesaadavus.
Samal ajal ei ole kuulda, et lastele mõtlemine oleks seadnud löögi alla Soome, Rootsi või Taani finantsvõimekuse või -stabiilsuse.
Universaalsed toetused
Uuringud ja Põhjamaade kogemuski kinnitavad hoopis, et universaalsed toetused on kõige tõhusam viis võitluses lastega perede vaesuse vastu. Universaaltoetuse maksmise põhimõte on, et kõik lapsed on riigi silmis võrdsed, et iga lapse kasvatamisega kaasnevad kulud ja riik peaks tegema kõik, et hoida ära perede vaesusriski sattumist.
Lastetoetuse saamine ei tohi olla vaesuse tunnus. Loomulikult tuleb senisest märksa rohkem aidata majandusraskustes peresid, kuid selleks on eri toimetulekutoetused ja teenused, mida peavad maksma või osutama nii riik kui kohalikud omavalitsused.
Paraku otsustatakse lapse sünni korral pere vaesusesse sattumise ohu korral pigem kas kolmandast, teisest või isegi esimesest lapsest loobuda või lükatakse see samm tulevikku.
Väga kurb teadmine, eriti äsjase uudise valguses, mis teatas, et sündide arv langes meie riigis esimesel poolaastal aastate madalaimale tasemele ja eelmise aasta sama ajaga võrreldes sündis Eestis 354 last vähem. Arvestades asjaolu, et sünnitusealiste naiste arv on meil tipus, on see selge märk valitsuse tegematajätmistest.
Kuidagi ei saa eitada tõsiasja, et kõigile lastele mõeldud senisest suurem lapsetoetus annaks peredele kindlustunnet juurde, aidates nii kaasa sündimuse tõusulegi.
Kindlasti peaks proportsionaalselt lastetoetuse suurenemisega kasvama üksikvanema laste toetus. Samuti tuleks riigil välja töötada toimiv süsteem, et aidata seni, kuni üks vanematest hoiab kõrvale elatisraha maksmisest, ühe vanemaga peresid.
Suurendada lapsetoetust
Mis puudutab rahandusministri väidet, et ESM on kõigest hapnik hädas riikidele, siis tegelikkuses on vaja hapnikku kogu aeg, et elus püsida. Probleemsetele riikidele ei jaksa me pidevalt hapnikku juurde anda, küll lasub meil kohustus varustada iga päev hapnikuga oma lapsi.
Seetõttu mina isiklikult ei usu, et Eestil on mõistlik ESMiga liituda, kuna see ei lahenda tegelikke probleeme, lükkab lahendust edasi ja raiskab esialgu 150 miljonit eurot Eesti maksumaksja raha.
Samal ajal olen nõus eraldama riigieelarvest aastas sadakond lisamiljonit, et kolmekordistada lapsetoetus. Sotsiaaldemokraadid on käinud riigikogus korduvalt välja ettepaneku, et ajale ammu jalgu jäänud 19 eurone toetus tuleb kergitada ligi 60 euroni. Raha nii lastetoetuste tõstmiseks kui lasteaiakohtade juurdeloomiseks on olemas. Küsimus on prioriteetides, ei muus. Seda kinnitab kas või see, kui lihtsalt valitsus lubab leida raha ESMi sissemaksete tegemiseks.
Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenguks pidevalt hapnikku. Tagantjärele andmisest pole mingit kasu. Kes maksab tulevikus meie riigimeeste Euroopa solidaarsuse märgiks antud hiigelsuured garantiid, kui me ei oska oma peredega solidaarsed olla?