Juba mitu aastat olen püüdnud raamatupoodidest kauge kaarega mööda käia: raamatud on ju nii kallid ja tean, et uudiskirjanduse leti lähedusse sattudes ei suudaks ma niikuinii kiusatusele vastu panna.
Dessert ootab spordisõpru raamatupoes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii rahuldangi oma lugemiskirge raamatukogude teenust kasutades. Aga nüüd augustis külastasin Rahva Raamatut kindla sihiga siiski üks teatud teos pereliikmele sünnipäevakingiks ära osta.
Poest naasin muidugi kahe raamatuga, aga kahetsust ei järgnenud. Ja mida sa ikka teed, kui uute raamatute letist vaatab vastu Contra uudisteos „Tugitoolitšempioni eined“?
Elamused tugitoolis
Möödunud on võrratu spordisuvi: jalgpalli EM, kergejõustiku EM, olümpiamängud, maakondlikud jooksud, triatlonid ja kõige tipuks selline lugemiselamus!
Contra on kirja pannud eestlastele tähtsamad spordisündmused alates 2000. aastast, aga on tagasivaateid varasemasse aegagi.
Esialgu tundus kummastav lugemine. Autor võtab ette mõne sportlase osalemise suurvõistlusel ja hakkab heietama, kus ja kellega ta ise sel päeval oli, mida sõi-jõi ja mis marki televiisor tal siis parajasti kodus oli. Edasise lugemise käigus avastasin, et see ongi teose üks suuremaid võlusid. Kuna raamat käis pereliikmete vahel käest kätte, hakkasime isegi meenutama, kuidas mingi suurvõistluse nautimist mäletame.
Tõepoolest, kui Contra kirjeldas Eesti-Hollandi jalgpallimängu esimest meie löödud väravat, meenus mulle see pesukausitäis kartulisalatit, mida me parajasti kolleegi sünnipäeval „lahendasime“, kui samal ajal seda unustamatut matši jälgisime. Äkki toimubki nüüd Contra algatusel revolutsioon elulooraamatute ülesehituses?
Võtame teljestikuks mingid kultuuri- või ajaloosündmused ja pikime sinna vahele oma elu konkreetsel ajahetkel. Minul käis küll peast läbi mõte Contra raamatu peatükkide juurde liimipabereid kleepida, kus kirjas näiteks: “Levandi pronks, elame veel vanas korteris, pisitütar magab kõrvaltoas, seetõttu ei saa valjusti kiljuda, uni ei tule hommikuni.”
Raamatule annavad lisaväärtuse autori luuletused (neid oleks võinud rohkem olla) ja illustratsioonid. Indrek Tegelmann kohe oskab. Joonistada.
Ei ole ainult nali
Paari joonega seljatagantvaates visandatud loomakesest õhkub ikka ja jälle sahmakas huumorit. Kiisu süvenenud poos teleri ees ja isegi saba asend on võimelised lugejat mitu minutit naerutama. Väsinud silmadest ja ripakil keelest rääkimata. Ja ega orienteerujaid metsa vahel õigele teele suunav jänku vähem nalja paku. Iga illustratsioon on omaette lugu.
Kui aga Contra fänn arvab nüüd, et tegemist on 304-leheküljelise läbi ja lõhki naljaraamatuga, peab ta pettuma. Autor kirjeldab ja analüüsib kohati väga põhjalikult ja faktipõhiselt eri spordisündmusi ja lisab igale peatükile võistluste lõpuprotokolli. Nii et tegemist on teatud mõttes teabekirjandusega.
Aga mahlased olukirjeldused, nagu „Kui Luis Figo sai palli, karjus keegi selges eesti keeles: „Figo, sulle on telefon!“, teevad lugemise lõbusaks ja nauditavaks.
Raamatu lugemise ajal ilmus Õhtulehes Kivisildniku artikkel „Viies ratas ratastooli all“, kus ta on kirja pannud mõtte “Sport ühendab endas lolluse, loomastumise, suurfirmade müügikampaania ja takkaotsa sõjapropaganda“. Küll tahaks juures viibida, kui kunagi peaks toimuma Contra ja Kivisildniku vaheline sporditeemaline väitlus.
Olen muidu kiire lugeja, aga „Tugitoolitšempioni eineid“ nautisin nagu kommikarbi sisu. Ikka pikkamööda ja omi mälestusi kõrvale manades.
Loodan, et Contra oma ülestähendusi jätkab ja raamatule kunagi vol. 2 tuleb. Praegu aga ootab dessert spordisõpra raamatupoes.