Isiklikud suhted, raha ja identiteediotsingud määravad spordiklubide, eriti Pärnu esindusmeeskondade püsimajäämist samamoodi nagu linna elu tervikuna. Talvel kirjutasime sellest, kuivõrd ebamääraseks oli muutunud Eesti jalgpalli esiliigast välja kukkunud Pärnu linnameeskonna tulevik. Järgmiseks hooajaks valmistuti, kuid täpsem ettekujutus sellest puudus. Pärnu linn meie jalgpallureid ula peale ei jätnud ja ühiste jõupingutuste tulemusena mängib linnameeskond esiliigas.
Kurva uudise tõi augustikuu, sest selgus, et Pärnu jääb suure tõenäosusega võrkpallinaiskonnata, kuigi sel on ette näidata mullune pronks Eesti meistrivõistlustelt ja Balti meistritiitel. Pärnu Postimehe spordiküljel sai seis kokku võetud nii: “Võrkpalliklubi ütleb, et tugeva naiskonna jaoks tänavu raha ei jätku, spordikooli noored tahavad pühenduda pigem õppimisele kui Eesti meistriliigas peksukotiks olemisele, vanemad mängijad aga neile appi ei tule.”
Kõik samad probleemid kimbutasid Pärnu korvpalliklubi meistriliigameeskondagi ja võinuks juhtuda, et seegi meeskond oleks lõpetanud. Korvpallimeeskond sai õnneks päästetud, raha on nüüd rohkemgi kui eelmisel aastal, kaasatud on uus peatreener Priit Vene ja mõni leegionärgi. Mäng jätkub.
Kõigi nende 100 ja ühe probleemi puhul võiks spordikaugelt küsida: kas tugevaid, esinduslikke mees- ja naiskondi on üldse Pärnule vaja? Ehk piisaks vähem kulukatest rahva- ja koolispordist? Pärnu Postimees usub, et kindlasti on tarvis, küsimus on selles, kui paljusid linn ja sponsorid vajalikul määral toetada suudavad ja kas toetatakse võimaluste piires korv- ja jalgpallimeeskonda, jalgpallinaiskonda, võrkpallimees- ja -naiskonda või leiutatakse süsteem, kuidas aidata kõrgele parnassile tõusta ühel–kahel esindusvõistkonnal.