Peeter Putk: Meie tugevus on see, et pühendume õpilase arendamisele

Peeter Putk kannab hoolt selle eest, et õpetamise tase oleks Vändra gümnaasiumis jätkuvalt tugev, üle riigi keskmise. Foto: Ants Liigus

Pärnumaa üks suuremaid maagümnaasiume, äsja 90. aastapäeva tähistanud Vändra gümnaasium astub ühes õpilastega algaval kooliaastal oma uude aastakümnesse.

Vestlesime kooli direktori Peeter Putkiga sellest, mis on aidanud gümnaasiumil olla järjepidevalt olümpiaadide ja riigieksamitulemustelt tugevalt üle riigi keskmise.

Äsja Eesti Ekspressi avaldatud 2012. aasta riigieksamitulemuste põhjal koostatud koolide pingereas on Vändra gümnaasium 60. kohal 230st. Ettepoole jäävad Pärnumaalt vaid kolm linnakooli: Sütevaka humanitaar-, Koidula ja ühisgümnaasium.

Mis teeb Vändra kooli nii tugevaks ja millise visiooniga uut aastakümmet alustate?

Eks meie tugevus ole ikka see, et pühendume õpilase arendamisele. Meie töö siht ongi luua igale oma kooli õpilasele kõige paremad arengutingimused.

Kahtlemata on see keeruline, kuna lapsi on ju palju. Lõppenud õppeaastal oli meil 374 õpilast. Aga püüame igaüheni jõuda niipalju kui võimalik.

Koolis ei tea kunagi väga täpselt, mis ühe või teise õpilase puhul edasi viib, aga pakume eri võimalusi, lootes, et sealt miski ikka sobib. On ka spetsiifiliste vajadustega õpilasi, loomulikult pöörame neilegi tähelepanu.

Peale õppetöö on meil loodud tugisüsteemide võrk, eri moodused õpilaste toetamiseks ja klassiväline tegevus, et arendada õpilaste neid külgi, mida koolitunnis teha ei saa.

Meil on palju rahvusvahelisi õppeprojekte: “Comenius”, “Nordplus”, “Junior”, projektid keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu – kõik kooliastmed on meil sellise tegevusega kaetud ja ikka sellesama eesmärgi nimel.

Milles individuaalne lähenemine õpilasele väljendub? Saab ta ise oma õppekava kokku panna?

Põhikoolis on see keerulisem, sest seal on õppekava üsna rangelt reglementeeritud. Aga seal kasutatakse siis eri õppevorme, et õpilased saaksid eri keskkonnas tegutseda.

Mis puudutab gümnaasiumi, kus meil uue õppekava järgi tuleb kolm õppesuuda, siis seal on küll õpilastel võimalik mingis osas oma õppekava ise kujundada valikainete kaudu ja ühe või teise haru õpilased ei pea valima ühesuguseid õppeaineid.

Minu arvates võiks õpilase enda õppekava kokkupanemise vabadus olla veel suurem, kui see praegu on. Praegu on see üsna väike. Peamiselt seisneb see valik selles, et riik annab ette kaks kolmandikku õppemahust, laps valib suuna ja sellega järgmise komplekti aineid ja siis saab ise natuke aineid juurde valida.

Minu arust võiks jõuda selleni välja, et igal õpilasel on individuaalne plaan, mille järgi ta läbib aineid.

See muidugi teeb õppetöö korraldamise keerulisemaks, aga seda on Eestis proovitud ja saab teha küll.

Siin võib olla kartus, et koolid ei saa hakkama. Haridussüsteem on üldse küllaltki traditsiooniline ja aeglaselt muutuv. Võib-olla on tark mitte väga kiireid muudatusi teha, vaid teha neid tasapisi.

Kuivõrd te põhikooli ja gümnaasiumi uute õppekavadega rahul olete?

Minule need meeldivad. See on suund õpilase suurema vabaduse poole, võrreldes sellega, mis enne on olnud. Ja muidugi jutt sellest, et väiksemad koolid ei saaks sellega hakkama … Suuremas koolis on rohkem võimalusi ja eks laps siis vali kooli. Kui talle selle kooli õppekava sobib, pole ju tähtis, kas ta õpib suures või väikses koolis.

Väikses koolis on õpilasel see eelis, et õpetaja jõuab siiski ka gümnaasiumis iga õpilaseni. Kindlasti rohkem kui suures koolis.

Kas Vändra gümnaasiumi tuntakse endiselt kui matemaatikas tugeva põhja andjat, nagu see oli mõni aastakümme tagasi legendaarse õpetaja Enn Nurga ajal?

Matemaatika on kindlasti üks õppeainetest, mis on meil kogu aeg tugev olnud, ja seda näitavad riigieksamite tulemusedki, mis on tükk maad kõrgemad kui riigi keskmine. See traditsioon on pärit Enn Nurga aegadest.

Enn Nurk õpetas 40 aastat meie koolis ja talle oli omane diferentseerimine, ta andis igale õpilasele jõukohaseid ülesandeid ja jälgis, et iga õpilane saaks parimad arengutingimused. Ta on paljude õpikute autor, teda tuntakse rahvusvaheliselt veel tänapäevalgi.

Kas õpilaste äravool suurtesse keskustesse paneb teidki muretsema?

Oleme maakool ja meie vaade on selline, et oleme kool kodu lähedal. Oleme suurtest keskustest küllalt kaugel ja õpilased jäävad üldjuhul gümnaasiumiastmessegi meie kooli, sest suured keskused on poolesaja kilomeetri kaugusel või veel kaugemal.

Sellepärast ei hakata meilt naljalt teistesse gümnaasiumidesse minema ja noored leiavad, et siit saab vähemalt niisama hea hariduse kui seal 50 kilomeetri kaugusel, kui just pole tegemist spetsiaalse kooliga, kus õpetatakse süvatasemel aineid.

Sellepärast ongi üks õppesuundadest meil selline, et anname laiapõhjalise klassikalise gümnaasiumi hariduse, kus parajas mahus on esindatud kõik õppeained. Et anda kohalikule noorele võimalus areneda eri valdkondades ja minna edasi õppima pea igale alale ülikooli. Kui spetsialiseeruksime ainult väga kitsastele aladele, paneks see osa edasiõppimise väljavaateid õpilastele kinni.

Veel on meil sotsiaalteaduste õppesuund, mis on humanitaarse kallakuga, pühendutakse rohkem psühholoogiale ja sotsiaalteadustele, ja loodussuund, kus on füüsika, keemia, bioloogia, geograafia tavalisest suuremas mahus esindatud.

Klassikaline õppesuund on meie õpilaste seas ülekaalukalt populaarseim.

Õpilane saab aru, et see pakub talle kõige parema hüppelaua kõrgkooli astumisel. Paraku on nii, et kui juba gümnaasiumis valida osa õppeaineid väiksemas mahus, siis nendele aladele kõrgkoolis sul enam asja pole.

Võtame kas või matemaatika. Kui praegu on võimalik gümnaasiumis valida matemaatika laia ja kitsa kursuse vahel, siis näiteks Tallinna tehnikaülikool on öelnud välja, et nii-öelda kitsa matemaatika lõpetanuil tehnikaülikooli tehnilistele aladele asja ei ole. Sest see baas on liiga nõrk, et hakata ülikoolis veel mingeid matemaatilisi aineid omandama. Füüsikaski on palju matemaatilisi teadmisi vaja.

Nii et sellepärast peab õpilane juba 10. klassi alguses teadma, mida ta hakkab tegema pärast gümnaasiumi lõpetamist. Aga kas kõik teavad?

On teil karjäärinõustamine, et noored suudaksid selle äratundmiseni jõuda?

Kui tulla tagasi õpilase toetamise ja arendamise juurde, siis karjäärinõustamises oleme üks Innove karjäärinõustamise projektis osalejatest.

Selle projekti raames hakkab meie koolis tööle karjäärikoordinaator, kes eelkõige tegeleb põhikoolilõpetajatega. See töö käis meil küll projektitagi, aga nüüd on meil tugi, et seda paremini teha.

Kui kaugelt Vändrasse õpilasi tuleb?

Gümnaasiumiastmes käivad ikkagi põhiliselt Vändra alevi ja valla lapsed, kuid ka ümbruskonna valdadest Tootsist, Torist, Eidaperest, üks õpilane käib lausa Viljandi külje alt Pärsti vallast.

Vahepeal oli Järvakandi väga huvitatud Vändra gümnaasiumiga ühteheitmisest. Mis on sellest mõttest saanud?

Jah, eks Järvakandis ole gümnaasiumiosa hästi väike ja juttu on sellest olnud, aga tõsisemate läbirääkimisteni pole jõutud. Kindlasti peaks olema huvi Järvakandil endal. Viimasel ajal ei ole selles suhtes mingit arengut olnud ja seda pole arutatud.

Järvakandist on meil tulemas lapsi Vändra gümnaasiumisse, ent see otsus, kuhu kooli laps suundub, on paljuski kinni transpordiühenduses. Kuna tegemist on eri maakondadega, on Järvakandil Raplaga kindlasti palju parem bussiühendus kui Vändraga. See on üks põhjustest, miks seda liikumist pole siiapoole nii väga olnud.

Milliseid tuuli üldiselt haridusmaastikul puhumas tunnete?

Üks märke on näiteks see, kui tuli alles hiljuti teade, et eraldatakse 24 miljonit eurot “puhaste” gümnaasiumide arendamiseks. Sellega annab riik signaali, et toetab “puhtaid” gümnaasiume. Aga mis saab teistest, kus samuti on vaja kindlasti õppebaasi arendada? Neid teateid pole tulnud.

Otsuste tegijad peavad olema siiski koolipidajad – omavalitsused. Riik ise ei hakka ütlema, milline kool edasi eksisteerib ja vastupidi.

Meie kooli üks alustalasid on tugevad traditsioonid. Inimesed, kes kogukonnas elavad, on siin koolis käinud, nende lapsed käivad siin koolis ja nende vanavanemad on siin käinud. Teeme kõik selleks, et lapsed saaksid vajaliku hariduse kohapeal kätte nii põhikooli- kui gümnaasiumiosas, ja püüame haridusmaastikul toimuvat juhtida selliselt, et gümnaasiumiharidus oleks kohapeal kättesaadav. See on kogukonna soov.