Urho Abramov: Platseeboefekt - üks jalg müstikas, teine reaalsuses

Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku arst-õppejõud Urho Abramov. Foto: Urmas Luik

Doktor Urho Abramov esines hiljuti Pärnu arstide ees niisugusel huvitaval teemal nagu “Atlantis farmakoteraapias – platseeboefekt”.

Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku arst-õppejõud Urho Abramov, mis see üldse tähendab?

Placebo tähendab “ma teen sulle meelehead”. Platseeboefektiga on nagu tabamata imega meditsiinis: kõik teavad, et see on olemas, aga teda kirjeldada on keeruline. Veel keerulisem on sõnastada praktiline väljund.

Mis roll on ravimi kõrval platseebol?

Platseeboefekt esineb üldiselt, sõltumata sellest, mis ravimiga on tegemist, ning seisneb põhiliselt subjektiivse heaolu paranemises. Platseeboefekt baseerub inimese enda arusaamisel ravimi efektist. Niimoodi ei või aga asjast aru saada, et ilma ravimiteta saaks inimene terveneda. Ravimi toime peab olema, aga teatud osa tervenemisest annab platseebo.

Platseeboefekti ilmnemine eeldab mingis mõttes “arstlikku rituaali”. Ses osas on teatud analoogia tänapäevase arsti ja muistse šamaani vahel. Peale ravimi manustamise või mis tahes muu raviprotseduuri võib platseeboefekti vallandada arsti nägemine, tema puudutus, suhtlemine, isegi haiglasolek.

Inimese ajus on teatud kemikaalid, virgatsained, mis mõjutavad meie käitumist ja meeleolu ning mis on platseeboefekti tekitajad. Näiteks kui inimene saab aru, et ta ümber on arstid, teda süstitakse ja ta peaks hakkama tervenema, asuvad virgatsained appi tervendama. Kui haigega tegeleb mitu arsti, siis seda suurem on virgatsainete ning platseeboefekt.

Tõite näite katsest, kus hiirtele süstiti kokaiini. Siis süstiti samadele hiirtele vett, kuid nad käitusid nii, justkui oleksid saanud kokaiini. Inimeselgi säilib sel viisil ravimi toime edasi. Miks?

Uuringud annavad alust väita, et inimese organismis eksisteerib omamoodi “sisemine tervishoiusüsteem”, mis suudab tajuda endale olulisi väliskeskkonna detaile ning neid meelde jätta. Arvatakse, et selline väliskeskkonna toimete meeldejätmine ongi platseeboefekti aluseks. Platseeboefekti on palju uuritud seoses valuga. Inimesel on valud ja talle öeldakse “nüüd süstin sulle valuvaigistit”, aga süstitakse midagi muud. Ja inimese valu väheneb või taandub. Platseeboefekt esineb selliste seisundite ja haigustegi puhul nagu depressioon, ärevushäired, unehäired, Parkinsoni tõbi, vähiga seotud valud ja isutus. Naistel ja lastel ilmneb platseeboefekt sagedamini kui meestel, kuna mehed on tõenäoliselt vähem vastuvõtlikud.

Mil moel teie platseebosse usute?

Platseeboefekt on abiline, igapäevase kliinilise meditsiini osa, mis enamasti tekib spontaanselt ning mida ei tohiks unustada. Näiteks aitab platseeboefekti olemasolu vähendada ravimi annust (platseebo valuvaigistavat toimet hinnatakse niisama tugevaks, kui on kaheksal milligrammil morfiinil). Loodan, et tulevikus kaardistatakse platseeboefekt keemiliselt ja funktsionaalselt paremini. Tõenäoliselt ilmuvad ravimidki, mis otseselt mõjutavad efekti toimemehhanisme.

Platseeboefekti ei saa siiski kasutada klassikalisel kujul, et hakkan haigele vaid glükoositablette andma ja ütlen: nüüd sa paraned. Kindlasti ei kuulu selline praktika meie tänapäevasesse meditsiinikultuuriruumi. Aga mõni arst oma aususes patsiendi suhtes võib ravimi efekti nõrgendada, tehes maha ravimit või hirmutades selle kõrvaltoimetega. Sellega vähendatakse tõenäosust, et patsient paraneb, kuid tõstetakse tõenäosust, et patsient kannatab (kõrvaltoimete all).

Tänapäeva meditsiini konveierlikkus ja haigete paljusus kipub kaotama patsiendi ja arsti usalduslikku suhet. Ometi on vastastikusel usaldusel ning patsiendi kindlustundel väga tähtis osa raviprotsessis. Seda ei tohiks unustada.