Mul on väga hea meel, et pärast seda, kui peaminister Andrus Ansip rääkis Reformierakonna üldkogul lastetoetuste tõstmise vajadusest, on ühiskonnas viimastel kuudel käivitunud elav debatt sel teemal.
Lastetoetuste tõus vajab ühiskondlikku kokkulepet
5. september 2012, 09:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üha rohkem leidub inimesi, kes tahavad paremat Eestit ja on valmis selleks midagi tegema ja kaasa rääkima. Inimesed on hakanud mõistma, et jätkusuutliku positiivse iibe saavutamine ei ole ainult poliitikute ega ühe ministeeriumi, vaid kogu ühiskonna mure.
Toimiv toetussüsteem
Vaadates viimase kümmekonna aasta arengule, saame tõdeda, et oleme loonud toimiva perede toetamise süsteemi, kus vanem saab pärast lapse sündi poolteist aastat vanemahüvitist, seejärel jätkatakse talle lastetoetuse ja muude peretoetuste maksmist.
Sellise süsteemi loomine pole olnud juhuslik: riik peabki toetama peresid, et lapsi sünniks rohkem. Eesti ja eestluse püsimajäämine ei sõltu ju kellestki teisest kui meist endast. Kui meil on järelkasvu, püsivad eesti keel ja rahvaski.
Samal ajal on selge, et riigi rahakott pole põhjatu. Riik saab toetada peresid vaid nii palju, kui me kõik üheskoos riigikassasse tulu oleme tootnud.
Seetõttu tuleb perede toetamisel valikuid tehes otsida lahendusi, mis on senisest paremini suunatud ehk riik peab toetama eelkõige neid, kes rohkem abi vajavad.
Ajalooliseltki on peretoetuste maksmise põhieesmärk paljudes riikides olnud laste vaesuse vähendamine või vaesusesse langemise ennetamine. Enamikus riikides on universaalse lapsetoetuse kõrval kasutusel mitmesugused lisatoetused, millest osa puhul võetakse arvesse sissetulekuid.
Tõsi, universaalsed lastetoetused on olnud efektiivsed ja kindlasti ei soovi Eesti valitsus neid kaotada, mistõttu on oluline, et olemasolevaid peretoetusi kelleltki ära ei võeta ega vähendata. Küll on võimalus toetada lisarahaga neid, kelle vajadus abi järele suurem.
Sellest lähtekohast tulenevalt kavandamegi seadusemuudatusi, mille kohaselt kahekordistuvad praegused lastetoetused allpool suhtelist vaesuspiiri elavatele lastele. Oleme planeerinud, et lastetoetuste reform jõustub kahes osas: juba tuleva aasta 1. juulist tõuseks esimese ja teise lapse toetus 30 euroni ja kolmanda ning iga järgmise lapse toetus 80 euroni.
Reformi lõplikul teostamisel on enim abi vajavate laste toetused kahekordsed ehk pere esimese ja teise lapse puhul maksab riik toetust 40 eurot ja alates kolmandast lapsest 115 eurot lapse kohta. See võimaldab näiteks kolme abivajava lapsega perel lapse arengule panustada praegusega võrreldes aastas ligi 1200 euro võrra rohkem.
Õnnelikud lapsed
Reformi teostumiseks on kindlasti vaja eri osapoolte kokkulepet ja arusaama, kuidas reform tehniliselt ellu viia. Nagu ütlevad klassikud: saatan peitub detailides.
Oleme kohalike omavalitsuste, maksu- ja tolliameti, sotsiaalkindlustusameti ja ekspertidega arutanud nii tuludeklaratsiooni alusel kui inimese personaalse avalduse alusel lisatoetuse maksmist. Samamoodi seda, kas haldajaks saab sotsiaalkindlustusamet või näiteks omavalitsus.
Seniste arutelude põhjal tundub olema kõige mõistlikum süsteem, kus kohalik omavalitsus selgitab inimese taotluse alusel välja täiendava lapsetoetuse vajaduse ja väljamakse tehakse kas sotsiaalkindlustusameti või otse omavalitsuse kaudu. Ja selleks, et inimestel ei oleks liigset koormust avalduste esitamisel, võiks lisatoetuse avaldusi esitada kord kvartalis.
Loodan väga, et laste toetamise põhimõtted saavad kokku lepitud ja riigikogus kinnitatud veel sel aastal, et juba järgmise aasta 1. juulist abi vajavad pered lisatoetust saama hakkaksid. Kõige tähtsam on, et lapsed oleksid õnnelikud.