Sassi talu ja tall jäävad Saulepa ja Kabriste piirimaile, osa valdusi ühes, osa teises külas. Selle kõrval, et line-tantsijad seal Guinnessi rekordeid löövad, teatakse talu ja selle perenaist Malle Aavat ja tema rootslasest elukaaslast Torbjörni hobuste pidajate ja ratsutamise harrastajatena ning suvepealinna lähedasse maakohta leiavad tee kaugemaltki kui koduriigist tulnud.
“Minu huvi hobuste vastu on pärit lapsepõlvest, vanaisa oli majandi tallimees ja nii ma hobustega koos üles kasvasingi,” räägib Malle mõnusas puhkeruumis istudes.
Teiselt poolt Pärnut, ajaloolastele huvi pakkuvast Pulli külast pärit naine kohtus Rootsi ärimehega Eestis. Ja kuna Torbjörn oli tihedalt seotud hobustega ja Stockholmi suurima ratsakooliga, ajendas ühine armastus hobuste vastu neid otsima kohta, kuhu rajada oma talupidamine. Valik jäi mereäärsele kinnistule, kus olid vaid kunagise karjamõisa maakividest hoonete müürijäänused.
Tosina aastaga on siia rajatud hooned ja maneež, arendatud Sassi talust ratsaspordi-, koolitus- ja turismikeskus.
Algsest mõttest pidada vaid nelja perehobust on kasvanud mitu korda suurem ettevõtmine, kus 47 hobusest 28 on ratsakooli tarbeks ja ligemale pool karjast Eesti-Tori tõu ristandid. “Need on virgad, viisakad, sõbralikud hobused, meeldivad ratsutajatele,” mainib Malle, kes päevatoimetuste kõrvalt võtab aega mõnda hobust treenida. Kauaaegne ja kogenud treener on talus Merilin Gustavson.
“Suvel on minu enda roll külalistega tegelda, talliosa jääb vähemaks, jälgin vaid seda, kas tallid on korras, kuidas on treeningud korraldatud. Talvel on söötmine minu töö nagu paari–kolme hobuse treeniminegi,” seletab perenaine talusisest töökorraldust ja kiidab ühte siinset haruldast leidu, üle kümne aastaga siinse eluga kokku kasvanud treenerit-kokka Ester Kütsaart. Samuti kuldsete kätega töömeest Mati Randa, kes nõu ja jõuga appi tuleb, kui majapidamises on vaja midagi ehitada-parandada. Jutust selgub, et Sassi talul on teisigi hobufänne, kes vajadusel appi tõttavad. Pererahvas armastab ja hindab neid kõrgelt.
“Ratsutamine ei ole lihtne tegevus. Nii nagu hulk inimesi jookseb mööda metsa, aga kõik nad ei ole sportlased, ei ole minagi võistlussportlane,” mainib Malle ja arutleb selle üle, kuidas hobune on ostuvalikuid tehes tal ikkagi esiplaanil, sest headest tarvikutest sõltub looma tervis. “Matkahobuselgi peab olema hea varustus ja nii ongi, et mõni inimene ostab endale auto, teine selle rahaga sadula,” nendib ta.
Hobused söövad rahulikult koplis. Merilin treenib harjutusväljakul Viikingit, kes mõni aasta tagasi võitis parima noorhobuse tiitli koolisõidus Tori tõugu hobuste klassis. Selle vaatepildi taustal tuleb ennast esitlema taevasiniste silmadega Siberi tõugu valge kass, “Neeva maskeraad”, kes on siia toodud Moskvast.
Bokserid keerutavad ennast rõõmsalt ümber pererahva ja kitsekari trügib nende vahelt läbi, andes sarvedega märku, kes on siin koduvalvurite kõrval kangem pool.