Ameerika Ühendriikide ülemkohtu kohtunik konservatiiv John G. Roberts juunior on öelnud: “Ei ole juristide ülesanne kaitsta kodanikke nende endi poliitiliste otsuste järelduste eest.”
Aino Siebert: Sakslaste usaldamatus enda valitud esindajate vastu
/nginx/o/2017/05/10/6645797t1hdf65.jpg)
12. september 2012, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid just seda ootavad sakslased oma riigi kõrgeimalt kohtult täna, kui riigi põhiseaduskohus teeb Karlsruhes teatavaks oma otsuse, kas Bundestagi vastuvõetud lepingud euro päästmise kohta vastavad konstitutsiooni paragrahvidele.
Otsuse lugemine algab kell 10 kohaliku aja järgi ja seda ootavad põnevuse ja ärevusega nii sakslased kui kogu ülejäänud finantsmaailm.
37 000 kaebuse esitajat on argumenteerinud, et fiskaalpakt ja Euroopa päästemehhanism (ESM) ei vasta Saksamaa põhiseadusele, ja nõuavad, et liidupresident Joachim Gauck ei kirjutaks lepingutele alla.
Seega ootavad kodanikud, et Karlsruhe kohtunikud korrigeeriksid Bundestagi otsuse, mida nad peavad poliitiliselt valeks.
Sellest tulenevalt, nii märgib Süddeutsche Zeitungi ajakirjanik Nico Fried oma juhtkirjas, võib Robertsi ütlust kohaldada Saksamaalgi.
Demokraatlik seadusandlus kirjutab nimelt ette, et poliitiliste otsuste tegemine ja vastutuse kandmine nende eest kuulub suveräänselt otse või kaudselt valitud põhiseadusorganitele.
Fiskaalpakti ja ESMi on rahva valitud esindajad kinnitanud koguni kahe kolmandiku häälteenamusega. Miks on siis nii paljud kodanikud nüüd rahulolematud?
Poliitilised otsused
Kohtuotsus ei tohi olla poliitiline, vaid juriidiline. Isegi siis, kui kohtunikud märkavad näiteks finantsriske või peavad parlamendi otsust kohatuks, võivad kõrged juristid poliitilisi otsuseid blokkida ainult sel juhul, kui need on vastuolus põhiseadusega. Nii seisab vähemalt paberil.
Kuid teatavasti on paber kannatlik. Debatid põhiseaduskohtu poliitilise rolli üle on niisama vanad kui kohus ise.
Otsused sõltuvad muidugi palju sellest, kui edukalt valitsus oma otsuseid Karlsruhes kaitseb. Teisalt, mida rohkem peavad poliitikud vastuvõetud otsuseid Karlsruhes kaitsma, seda enam demonstreerivad nad enda suutmatust langetada õigeid otsuseid.
Kaebusi on kõrgele kohtule esitatud alati. Iga kodanik, kes tunneb, et tema põhiseaduslikke õigusi on rikutud, võib pöörduda kohtu poole. Avalduse esitamine on tasuta. Aga kunagi varem ei ole laekunud Karlsruhesse nii palju avaldusi kui nüüd.
Sellest võib järeldada, et massihagi esitamine on umbusaldusavaldus valitsuse ja Bundestagi vastu.
Vaevalt saab suurem osa kaebuste esitajatest aru lepingute sisust, kuid neil on tugev tunne, et midagi on pahasti. Nii loodavad nad leida endale põhiseaduskohtust viimase turvapaiga. Instituut Allensbach tegi hiljuti uuringu, mille kohaselt kodanike usaldus Karlsruhe kohtu vastu on koguni 75 protsenti, samal ajal kui Bundestagi austab ainult 39 protsenti valijatest. 68 protsenti küsitletutest pidas õigeks, et põhiseaduskohus otsustab euro päästmise üle.
Usaldamatus
On tekkinud kurioosne situatsioon, sest praegune olukord demonstreerib seda, et kodanikud usaldavad palju rohkem põhiseadusorganeid, mida nad valinud ei ole, kui enda valitud parlamenti.
Siinkohal oleme jällegi Robertsi teise mõttetera juures. 2005. aastal ütles ta ülemkohtunikuks saades ühele senaatoritest: “Me, kohtunikud, teame, et teid on valinud miljonid kodanikud, kuid meid mitte keegi.”
See peaks meid kõiki enne järgmisi valimisi mõtlema panema. Enne valimissedelile risti tegemist peaksime täpselt järele uurima, kas isik, kellele anname oma hääle, seda väärib ehk kas ta on valmis toetama parlamendis neid poliitilisi eesmärke, mis on meile südamelähedased.