Võtsime kogu perega eelmisel nädalavahetusel ette võistluste külastamise Audru uuel ringrajal. Kuulu järgi pidi olema väga esinduslik jõuproov, mida ükski huviline ei saa vahele jätta.
Ignorantsus pealtvaatajate suhtes ringrajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõeldud-tehtud, pealelõunal seadsime oma suuna ringrajale, mille sissepääsu leidmine oli omaette ettevõtmine. Ühtegi lisaviidet enese kogemusest tulenevale teadmisele ei õnnestunudki leida.
Lõpuks sattusime Audru poolt sisenemise väravasse, kus kohusetundlikud daamid kasseerisid seitse eurot täiskasvanu eest, lapsed pääsesid õnneks võistlust nautima tasuta.
Marssisime siis vastavalt oma väidetavalt liiga ammustele kogemustele tuginedes vallile, millelt võistluste jälgimine peaks olema parim. Selgus, et võistluste käik ei ole päris plaanipärane: peale end vigastada soovijate on osalejatena registreerunud niisama “kurgivedajad”.
Ei mäletagi, et sellise tasemega võistlustel oleks klassivahed kunagi nii suured olnud: võidusõidu asemel tuli nautida vaid eri võidusõitjate jadasõitu. See selleks, aga mitte see ei olnud minu arvamuse ajend.
Pigem köitis tähelepanu korraldajate ignorantsus pealtvaatajate suhtes. Vähe sellest, et Audru-poolsel vallil oli võistluste jälgimine kommentaaride kuulamise suhtes täiesti välistatud, asusid toitlustuspunktid sisuliselt suletud alal, kuhu pääsemine oli omaette kunsttükk.
Sinna pääsedes ja stardisirget uudistama minnes tuli välja, et korraldajad ei ole tavapileti lunastanutele ette näinud võimalust stardisirget vaadelda, olenemata sellest, et pealtvaatajate hulk raja servas oli pehmelt öeldes tagasihoidlik.
Kokkuvõttes tahaks küsida: kas tegelased, kes on hulga raha matnud võistlusraja asfaltkattesse, ei võiks mõnikord mõtiskleda, kuidas see raha tagasi saada? Lootmata eurorahale ja muudele toetustele.
Rääkimata sellest, et kasseerida see raha võistlejatelt. Kui iga päev rajaga tegelejatel ei jää sellisteks asjadeks aega, siis meestel, kes oma raha investeerisid, tasuks sellisele pisiasjale nagu pealtvaataja mõelda.
Möödunud nädalavahetuse kogemus võttis tahtmise Audru raja äärde minna vähemalt aastaks.
Tegelikult ei kujutagi praegu ette, mis võiks sinna veel tagasi meelitada. Miks küll imestatakse, kui inimesed ei taha maksta asjade eest, mida nad tegelikult ei näe ega koge.
Austusega motospordi edendajate suhtes