Sindis aastaid poiste tehnikaringi juhendanud Johannes Metsa tuntakse kodulinnas mudelautode ja juhtraja ehitajana, kuid fakt, et ta puidust 3D-puslesid välja mõtleb ja freesib, pole nii laialt teada.
Johannes Mets peletab rutiini puidust puslesid nokitsedes
23. september 2012, 09:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehaanikainseneri haridusega OÜ Scanfili tootearendusprotsessi inseneri Metsa harrastus sai alguse 1980ndate teisel poolel, kui ta elas veel Järvamaal Aravetel.
Kohaliku katlamaja juhatajana leiba teeninud mehele oli töö ajaga nii pähe kulunud, et kiskus rutiinselt igavaks ja tekkis loominguline kriis. See sundis vaimu virgutamiseks muud väljakutset otsima.
Kui tema vanemale pojale kingiti sünnipäevaks kuuest plastmasspulgast koosnev pusle, proovis Mets mängu nimme juhendi abita kokku panna.
Poolteise tunni mässamise järel oli lahendus käes ja peas tärganud mõte, et äkki kannataks endalgi samasuguseid vigureid meisterdada, aga kuuepulgalisest suurema ja keerulisemana.
Nii- ja naapidi nuputades ei tahtnud idee konkreetseks vormuda, aga Aavo Lindi matemaatika- ja füüsikaülesanderaamatut “Nupula jälgedes” lehitsedes juhatas üks pildiga lugu kätte õige niidiotsa.
Mis täpselt inseneri “Käes!” hüüatama pani, jätame lehelugejale reetmata. Natuke mõistatamist kulub ju igaühele ära.
Vaja ruumilist mõtlemist
Leidur usub, et lahenduse leidmisel oli tal palju kasu tehnilisest haridusest. “Tallinna polütehnilises instituudis (praegu Tallinna tehnikaülikool, toim) õppisin kujutavat geomeetriat, mis on tugev abivahend ruumilise ettekujutuse tekitamisel ehk sellel, kuidas detailid peaksid olema ja asetsema,” selgitab ta.
Head matemaatilised oskused ja võime kujundeid kokku-lahku viia ja visualiseerida on igal juhul tarvilikud. Sest kujutlegem näiteks mitmekümnest pulgast kokku pandud puslekuubikut, mille iga osis peab olema õigete väljalõigetega, et tervikusse sobituda.
Nõuab üksjagu rehkendamist, et eri konfiguratsioonidega jupid omavahel klapiks ja et kõiki neid liigutada annaks. Seejuures ei tohi pulgad tervikus loksuda, küll peab neid saama sujuvalt sisse ja välja tõmmata.
Peale põhjaliku ajugümnastika eeldab puidust kolmedimensioonilise pusle freesimine materjali käsitsemise oskusi.
Vestluskaaslane tunnistab, et kolistas alul mõne asjaga ämbrisse, kuna ei osanud esimese ropsuga kõike läbi mõelda. Tegi näiteks lõiked pulkadesse nii, et lõikas tahtmatult puukiu läbi, pulgad jäid nõrgaks ja murdusid.
Tollal internetti polnud, Mets arendas asja puhtalt oma tarkusele tuginedes. Võttes nuputamist kui enese proovilepanekut: kas õnnestub ülesandest läbi pureda?
Nüüd leiab küberavarustest lõpmatul hulgal teemakohast materjali. Mitte just õpetusi, vaid laias valikus valmis kujul 3D-puslesid.
Eesti taasiseseisvumise järel kolis Mets vanematekoju Sinti, kus hoidis end hinges metsatööga, ja otsustas siis, et proovib puitpuslesid müüa.
Leidur, mitte müügimees
Esimesed väliskontaktid müüjate-ostjatega tulid Eesti inseneride liidu vahendusel ja ehkki kokkuvõttes äriks nendega ei läinud, oli müügikavatsustest vähemalt nii palju kasu, et see sundis tooteid täiustama.
Tallinnas ja Pärnus oli puslemüügiga rohkem õnne. Pärnus läks neid suvehooajal turistidele üksjagu, minekut oli ühes pealinna suveniiripoeski, kuni see pankrotti läks.
Jonni jätmata pakkus Mets oma loomingut teisele Tallinna ärile. Kaupmees hüüatas mänge nähes elevusega: “Oi, kust te neid sisse toote!?”
“Mul on võimatu kirjeldada, kuidas tema näoilme mu vastuse peale muutus. Nii suur oli ta pettumus, et pakutavad pusled on omavalmistatud,” naerab Mets olnut meenutades.
Mets tunnistab, et ei oska harjusk olla, pinda käia ega oma tooteid pähe määrida. Turustamiseks ja jala kaubandusmaailma ukse vahele saamiseks peaks keegi asjatundja õla alla panema, leiab ta, sest lõplikult pole ta müügimõtteid matnud.
Ehkki pusleäri pole märkimisväärset edu näinud, on Sindi leiutajal põhjust uhke olla, sest üks tema loomenäidiseid on jõudnud suure lombi taha.
Nimelt juhtus Mets kunagi internetis sobrades peale võistlusele nimega IPP Puzzle Design Competition. Maakeeli on tegu iga-aastase konkursiga, kuhu nuputajad oma töid esitavad. Lähetas Metski ühest mudelist kaks eksemplari konkursile, seal nägi neid keegi Ameerika puslekollektsionäär ja tellis ühe omale.
Insener on aastate jooksul loonud 30–40 puslemudelit, kuid kõiki neist ei ole ta valmis viimistlenud. Kui on selge, et lahendus töötab, jätab nokitsemise sinnapaika, et võtta ette järgmine variant.
Mudelid on Metsal millimeetripaberile peensusteni üles joonistatud, pulgad positsiooninumbriga tähistatud. Kirjas on detailide asendid ja järjekordki.
Erineva raskusastmega
Üks kergemaid puslesid, mida Mets mudeli lihtsuse tõestamiseks Pärnu Postimehe ees kinnisilmi kokku paneb ja lahti võtab, on kuue pulgaga pusle, mis parasjagu paslik proovikivi algajale.
Sedasorti sõrestikpusles võib sõltuvalt mudelist olla osi nii paaris- kui paaritu arv.
Autori seletamist mööda laheneb see ülesanne hõlpsasti juba seetõttu, et esimene pulk jookseb ludinal välja.
Keerukamates variantides on aga “lukustussüsteem”, mis tahab avanemiseks mitut kindlat liigutust, enne kui laseb esimese pulga välja tirida.
Internetis on Mets näinud puslesid, mis tahavad lahtivõtmiseks isegi 20 liigutust.
Kompaktsetes kuubikukujulistes pusledes, mis näevad välja nagu puuklotsid, on enamasti 90 pulka. Arvukaimas Metsa välja töötatud pusles on 396 pulka.
Hea mälutreening
Oma kätetööd on insener kinkinud kolleegidele, pakkunud koolidele-lasteaedadele ja viinud Sindi avatud noortekeskuse tehnikaringi poistele. Kiirema taibuga noorsandid, kes Metsa korraldatud puslelahendamise mõõduvõtte võitnud, on saanud nutikanni omale.
Puslesid, mis head mehaanilise mälu treenijad, on märksa raskem kokku panna kui lammutada. “Lapsed satuvad raskustesse siis, kui on kõik jupid lauale laiali loopinud,” teab Mets. “Olen siis juhendanud, et võtku paar–kolm pulka, asetagu enda ette ja hakaku rahulikult proovima. Kui on mõne korra katsetanud, tulevad kogemused ja vilumuse kasvades võib edaspidi osad segamini panna.”
Pusled on mehaanikainsener freesinud enda konstrueeritud freespingil. Kui Aravete perioodil meisterdas ta mänge kuusest, sest see oli tollal hästi kättesaadav, siis nüüd eelistab saarepuud. See ei aja vaiku ja on silmale kena vaadata.
Muuseas, pusle põhimõttel kokku pandavana on Sindi insener kunagi valmistanud Pärnu linna vapil kujutatud võtit. Selle töö tellis temalt Pärnu linnavalitsus, kes kinkis võtmeid kui suvepealinna meeneid.