Eurotsoonis süveneb sõltuvus

, SEB majandusanalüütikmajandusanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruta Arumäe.
Ruta Arumäe. Foto: PP

Euroopa probleemide lahendamisel on liikmesriigid vastakatel positsioonidel ja Euroopa ühtsusesse tekkinud praod ähvardavad kohati paisuda ületamatuks kuristikuks.

Euroopas on erinevused majanduste vahel suured, tingides lahknevaid arusaamu kriisi lahenduste suhtes. Kuid erinevustele vaatamata ei saada läbi üksteiseta, seega peab lähenemine lõpuks ikkagi toimuma, sest ühisvaluuta piirkonna loomisest saadik on vastastikune sõltuvus eurotsooni riikide vahel aina suurenenud.

Kuidas päästa euro?

Majanduslik tasakaalustamatus ja jätkuv likviidsuskriis on omavahelist sõltuvust süvendanud. SEBi majandusülevaates Nordic Outlook on välja toodud paar selle põhjust.

Eurotsoon tervikuna on ülejäänud maailma suhtes suhteliselt heas tasakaalus, mis väljendub üsna väikeses jooksevkonto jäägis ja defitsiidis. Eurotsooni sees on tasakaalustamatus aga ilmne. 2011. aastal oli Saksamaa maailma suurim rahvusvahelise investeerimiskapitali eksportija, samal ajal kui Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania olid maailmas suuruselt kolmas, neljas ja viies kapitali importija.

Saksamaa rahvusvaheline investeerimispositsioon on kasvanud viimase kümnendiga 821 miljardit eurot, samal ajal on Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania suurendanud võlga 1208 miljardi euro võrra.

Niikaua, kuni erinevused konkurentsivõimes eurotsooni riikide vahel püsivad, tuleb jooksevkonto defitsiite finantseerida. Laenuandja ja -võtja vahelised sidemed on enamjaolt eurotsoonisisesed. Kui laenuvõtja maksevõime on küsimärgi all, tähendab see, et laenuandja on see, kes kannab kahju, olgu see pensionifond, pank, tööstusettevõte või keskpank.

On üpris raske näha, et tasakaal õnnestuks taastada kaubandusvoogude ümberpööramisest tulenevate tagasimaksetena. Hoopis tõenäolisem on see, et toimuvad suured kapitaliülekanded põhjast lõunasse. Selleks, et päästa euro, tuleb võlgu ja vara maha kirjutada ja laiendada riikide vastastikust vastutust maksete eest.

Kriisi algpõhjus

Praegused kriisi lahendamise meetmed näevad ette kriisi algpõhjuse elimineerimist ehk riikide eelarvedefitsiidi vähendamist. Keskpankade ülesanne on samal ajal seda kergendada raha lihtsamalt ja odavamalt kättesaamisega. IMF ja OECD on näiteks soovitanud, et riigid, millel see on finantsiliselt võimalik, lükkaksid püksirihma pingutamise edasi või ergutaksid fiskaalpoliitikaga majandusi.

Ikka selleks, et allakäik ei tabaks kõiki korraga, sest keegi peab ju vedurina teisi madalseisust välja tõmbama hakkama. Aga selleks, et nüüdsel ajal ekspansiivset eelarvepoliitikat teha, peab riigi rahandus olema headel aastatel korras hoitud, nagu näiteks Rootsil, mis seda võimalust nüüd edukalt kasutab.

Kuid eurotsooni juhtoinas ja kasinust jutlustav Saksamaa ei ole kõigist pattudest puhas. Oma jooksevkontode jääkidele ja rikkuse kogunemisele vaatamata pole Saksamaa avalik sektor kogunud endale viimasel kümnendil jõukust, vastupidi: valitsussektor on suurendanud oma võlga 60 protsendilt sisemajanduse kogutoodangust 2001. aastal üle 80 protsendini SKTst 2011. aastal. Seega on õiglane, et Saksamaal tuleb võtta eurotsooni riikide tasakaalustaja roll enda peale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles