Lemmiklooma võtmine nõuab uurimistööd

Pisike Uku Lilleorg käib tihti loomapoes lemmikloomi uudistamas.

FOTO: Ants Liigus

Kunagi tuleb igal lapsevanemal kuulata lemmiklooma ihaldava lapse palveid. Tore, kui laps tahab kellegi eest hoolitseda, kuid loom pole lelu, mida pelgalt välimuse põhjal valida: mõni neist ei taha sugugi sülle ja teine lööb isegi paitajale hambad sõrme.

Pärnus Maxima hoones asuv Pet Centeri loomapood on muutunud omamoodi miniloomaaiaks, kus toidupoodi suunduvad pered ikka oma lastega tiiru ära teevad. Eile uudistas seal loomi kaheaastane Uku Lilleorg. “Alati, kui siiakanti satume, käime kindlasti loomi vaatamas,” kinnitas poisi ema Anneli Press.

Poejuhataja Helen Palmissaar rääkis, et paljud pered, kes ei saa endale looma võtta, käivad siin loomi vaatamas. Kui aga küpseb plaan lemmikloom koju viia, tuleks ilmtingimata enne ostu väga põhjalikult selgeks teha, missugust puuri ja toitu ta vajab, kui kaua elab ja millist kohtlemist tahab, sest igast loomakesest ei saa sülelooma.

Hamster ja rott

Kui praeguste laste vanemad veel lapsed olid, peeti palju hamstreid ja merisigu, praegu on suurmoeks võtta koju küülik või minihamster. Tavalisi hamstreid on tänapäeval poest pea võimatu saada.

Minihamster on üliarmsa välimusega ja harjub kiiresti inimese käe peal käimisega. “Mu enda lapsel oli see ja kui laps koolist tuli, loomake lausa ootas puuri ukse juures kätte võtmist,” rääkis Palmissaar.

Minihamstrite miinuseks saab lugeda ehk seda, et nad elavad pelgalt poolteist aastat. Mõnikord soostuvadki vanemad neid ostma seepärast, et minihamstrid elavad nii vähe, et lapsed ei jõua neist tüdineda ega jäta loomi hooletusse. Paraku kipub laps oma lemmikusse väga kiinduma ja elab tolle surma kaua ja sügavalt läbi.

Samuti on väga populaarne deegu, kes on väga uudishimulik, mänguhimuline ja tuleb meelsasti inimese käele. “Väikses deegus on peidus sama lapsemeelsus kui meie lastes, nad leiavad kindlasti ühise keele,” kinnitas Palmissaar.

Deegude plussina võib nimetada sedagi, et nad elavad umbes viis aastat ja ülejäänud närilistega võrreldes ei lähe nende puur nii kiiresti haisema.

Teine lapsele väga sobiv loom on Palmissaare hinnangul rott, paraku võetakse ta koju harva, sest paljudes tekitab võõristust pikk karvutu saba. “Nii kahju, kui mul seda öelda ei ole, ostetakse rotte ja hiiri tihti hoopis madudele söögiks,” nentis ta.

Rott oleks väga tore kaaslane, kui laps soovib endale sõpra ja mängukaaslast. “Rott on see, kes tuleb õlale, magab sul kaisus ja jookseb järel – on kassi või koera eest. Iseloomu poolest pean rotti närilistest parimaks lemmikloomaks,” soovitas Palmissaar.

Paaris õnnelikumad

Roti eluiga sõltub sellest, kui palju ta saab puurist väljas liikuda. Vaid puuris olles hakkavad tal aja jooksul lihased kärbuma. Kui rotti hoida ainult puuris, elab ta umbes kaks aastat, kui aga saab päeval vabalt joosta, võib see loom rahulikult neli–viis aastat elada. Ehkki tihti esineb rottidel pärast teist eluaastat kasvajaid.

Näriliste, aga ka teiste väikeste lemmikloomade puhul tuleb arvestada, et nad vajavad seltsilist ja neid peaks ostma paarikaupa. Tõsi, lapsed küll algul lubavad loomaga palju tegelda ja teevadki seda, aga aja möödudes huvi vaibub. Nii on mõnikord tuldud poodi kurtma, et näiteks mõni rott on muutunud kurjaks ja hammustab. “See tekib loomal üksindusest,” sõnas Palmissaar.

Erinevalt paljudest loomadest võib vöötoravat pidada üksikult, sel juhul on võimalik, et ta inimesega sõbrustab ja soostub käe peal käima. Tavaliselt tahavad vöötoravad siiski omaette puuris toimetada ja rattas joosta. Nad on väga aktiivsed ja puurist väljas hakkaksid palju pahandust tegema. Ehkki vöötoravad näevad välja üliarmsad, et tasu neid paitada, sest nii võite looma hambaid tunda saada.

Merisea võtavad oma lapsele enamasti need vanemad, kel omal kunagi see loom olnud. Arvestada tuleks, et merisead on karjaloomad ja soovivad kindlasti paarilist kõrvale. Kaaslane ei pea ilmtingimata merisiga olema, küülik sobiks niisama hästi.

Merisiga oleks lapsele suurepärane valik seegipärast, et elab kaua, keskmine eluiga on seitse aastat, aga hea hoolitsuse korral rõõmustab omanikku isegi 14 aastat.

Tuhkrutrend

Viimasel paaril aastal on väga populaarseks saanud kodutuhkrud. “Vahel müüme viis–kuus tuhkrut kuus,” sõnas loomapoe juhataja.

Paraku ei oska inimesed arvestada, kui keeruline on neid elavaloomulisi isendeid pidada. Võtab üsna palju aega, et õpetada loom välja nii, et ta toas pahandust ei teeks. “Kui tuhkur üksinda tuppa jätta, teeb ta suurt hävitustööd juhtmete ja tapeedi kallal ning närib riideid,” avaldas Palmissaar.

Tuhkur on pigem täiskasvanud inimese loom, sest nõuab palju tähelepanu, vajab kindlat kätt kasvatamisel ja tal on komme hammastega näksata.

Suur probleem on kindlasti ebameeldiv lõhn, mida see loom vihahoos levitab. Kui varem arvati, et steriliseerimine selle kombe välja juurib, siis tegelikult nii pole.

Samal ajal saavad tuhkrud hästi läbi kassi ja koeraga.

Lapsele väga sobivad seltsilised on aga eri tõugu küülikud. “Kahjuks on tihti nii, et inimesed võtavad armsa pisikese küülikupoja ega arvesta, et see kasvab üsna suureks, ja siis toovad looma poodi tagasi. Öeldakse, et “näete, küülik kasvas suureks ja lapsed enam ei tegele temaga, aga täiskasvanuil pole selleks aega”,” jutustas Palmissaar.

Nii ongi pood mitu küülikut tagasi võtnud ja andnud tasuta mõnele lapsele, kes seda väga igatsevad, kuid pole raha ostmiseks.

“Me ei müügi küülikuid lastele, tahame, et vanem oleks kohal. Siis selgitame, mida küüliku kodus pidamine endaga kaasa toob,” sõnas Palmissaar. “See loom vajab tähelepanu ja vastab armastusega. Üks inimene, kes meilt küüliku ostis, rääkis, et loom ootab teda koju, jookseb kohe vastu ja lakub nägu.”

Küülik on nagu kass, kes tuleb ligi siis, kui tahab hellitusi, kuid vägisi süllevõtmist ega solgutamist ei kannata ja läheb seepeale isegi tigedaks.

Kindlasti peab küülik saama toas ringi joosta. Kui ta kogu aeg puuris on, võib hakata hammustama. Aga kui inimesi kodus pole, tuleb looma pahanduste vältimiseks kindlasti puuris hoida.

Ülilihtne tundub kilpkonna pidamine, tegelikult on lugu suisa vastupidi. Neid loomi, kes vajavad talveund, on meie kliimas väga keeruline pidada. Lihtne on neid üle või alatoita. Ehkki kilpkonn väga tahaks talveks magama jääda, ei soovita Palmisaar seda lubada, sest loom ei pruugi seda üle elada.

Kilpkonnad vajavad suurt sooja terraariumi. Kätte võib kilpkonna ju võtta, kuid üldjuhul see talle ei meeldi.

Kümned kodused maod

Üllatavalt paljudes Pärnumaa kodudes elab mõni madu. Siinne tuntuim maokasvataja, Pärnu minizoo omanik Peeter Põltsam pakub, et sääraseid kodusid on Pärnumaal mitukümmend ja Eestis kokku sadu.

Valdavalt peetakse maisi-roninastikut, kuning- ja piimamadu, aga ka boasid. Enamik on Põltsami jutu järgi ikka “pisikesed” maod, nii meeter kuni poolteist pikaks kasvavad, ja kolmemeetrisi leidub vähe.

Kui kellegi tekib soov madu võtta, siis Põltsam seda mõtet pahaks ei pea. “Miks mitte? Hea lihtne pidada, õues pissitamas ei pea käima, karva ei aja,” loetles ta põhjusi. “Jah, praktilist kasu neist ei saa, aga nad on ilusad ja huvitavad.”

Enamasti saadakse madu mõnelt maokasvatajalt. “Mao ostmine ei käi iialgi nii, et tuled ja ütled, et “ma nüüd tahan”, ja ostad ära. Ja mitte kunagi ei tohiks laps oma taskuraha eest madu osta, ikka täiskasvanu peab seda tegema,” rääkis Põltsam. “Madu ei saa kasvatada toas lahtiselt nagu kassi.”

Kalade akvaarium maole ei sobi, maod tahavad ikka spetsiaalselt neile mõeldud terraariumi. Loomulik peab see olema nii kindel, et madu välja ei poe. Niisama oluline on ventilatsioon ja soojendus.

Peale selle ei tohi terraarium maole suur olla. “Liiga suures on neid raske sööta ja maol tekib stress. Pisikesele maopojale meeldib, kui on hästi vähe ruumi,” selgitas Põltsam.

Tagasi üles