Tunnen ennast kui dinosaurus, kes ma pensionieelikuna ju tegelikult olengi, aga midagi pole teha, vähemalt viimase kuu vapustused kärbivad võimalust rõõmsa pilguga ringi vaadata. Käskude ja keeldude, ka mingi kaitstuse (töö ja eluase kindlustati kõigile, pensioni saadi ligi 70 protsenti palgast) aeg tundub tagantjärele mingis mõttes päris kena.
Nüüd on pantvangi tunne. Nagu lennukis, kus kamandavad maskis mehed.
Paugud algasid soojaarvega, mis oli varasemast koguni 29 protsenti vägevam.
Küsisin Fortumilt, kas nad on unustanud oma kiidulaulu Pärnumaa koostootmisjaamale, mis lubavat pärnakatele madalat hinda hoida. Ja sain vastuseks pika kirja segast hämu investeeringutest, pikka aega kestnud keerulistest arvutustest ja muust.
Kõik olevat parimas korras, konkurentsiamet kinnitas hinna ära, tarbijal on vaid kaks võimalust: kas maksta või külma jääda.
Järgmisena plahvatas elektriturg. See oli ette teada, aga me ei hakka ju kunagi tulevikus juhtuvale halvale täna tähelepanu pöörama, seega oleme ise süüdi. Pealegi olid algul vihjed talutavale hinnatõusule, mitte valusale matsule.
Pole raske arvata, et elektrituru avanemine mõjub väga laialdaselt. Leib läheb kallimaks, kõik muud tooted samuti, elektriga köetavad majad ja korterid odavnevad, nii mõnigi pere kolib kuuse alla, ahjutegijad elavad priskelt.
Nii sooja kui elektri puhul tahaks küsida: kas meil on üldse niisugused ametid nagu tarbijakaitse, monopole ohjama pidav konkurentsiamet, ombudsman (eks ole sõnavärd?), riigikontrolör? Kes ütleksid: ei, te ei tõsta sooja hinda aastas rohkem kui seitse protsenti. Kes kaitseks oma rahvast?
No ja nüüd tuli siis meedikute streik otsa. Ise nendega tegemist teinuna tunnen arstide-õdede, kogu selle seltskonna vastu sügavat austust ja sümpaatiat, paraku ei saa lahti sellest pantvangi tundest.
Mismoodi olen mina palestiinlaste hädades süüdi, kui valel ajal valesse lennukisse juhtun? Milles olen mina süüdi, et Eestis arste (kelle tippkond Eestiski ulmelise palga välja rahmeldab) ei jätku? No ei ole süüdi.
Imestan, et kolme sellise paugu järel pole veel keegi küsinud: millal valitsus kukkuma hakkab? On riike, kus kunagi selleks vaid õlle hinna muutmisest piisas, meil on isegi kolme plahvatuse järel vaikus, rõõm ja rahulolu. Vaid üksik dinosaurus möriseb veidi.