Eesti püsimise võti on haritud rahva käes. Rahva hea haridustase eeldab, et kvaliteetne haridus on kõigile võrdselt kättesaadav ja õpetajad on motiveeritud ja saavad konkurentsivõimelist palka.
Priit Sibul: Õpetajate palk, kogu koolivõrgu korrastamine ja hariduse kvaliteet
5. oktoober 2012, 10:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetajate palk tõuseb
Praegu plaanitava hariduskorralduse ajakohastamise üks peamisi eesmärke on tõsta õpetajate palka ja parandada töötingimusi. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on kinnitanud, et järgmisest aastast tõuseb õpetaja alampalk 608 eurolt 715 euroni ja õpetaja keskmine palk 860 euroni. On võetud eesmärk, et 2015. aastal teenib õpetaja 20 protsenti üle riigi keskmise palga.
Loomulikult, võrreldes näiteks naaberriikide Soome ja Rootsiga, on meie võimalused maksta õpetajatele palka kesisemad, kuid kõrvutades end ülejäänud Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, pole olukorral väga vigagi.
Eesti õpetajate miinimumtasu hakkab tulevast aastast olema kolmandiku võrra kõrgem kui Poolas (473 eurot), üle kahe korra kõrgem kui Läti õpetajatel (347 eurot) ja ületab rohkem kui kolm korda õpetajate palga alammäära Bulgaarias (230 eurot).
Teiseks vajab tähelepanu õpetajate töökoormus. Õpetaja ülekoormuse vältimiseks on planeeritud, et 2014. aastast hakatakse pedagooge tasustama üldtööaja alusel.
See tähendab, et kõik õpetaja ülesanded (need, mis ei kätke auditoorset koormust) on kirjas ametijuhendis ja mahuvad nädalas 35 tunni sisse. Nii juriidiliselt kui praktiliselt muutuks senisest keerulisemaks tasustamata lisaülesannete õpetaja õlule asetamine, mis omakorda aitab välistada õpetaja ülekoormust. Paljudel juhtudel on probleem see, et õpetajatele makstakse palka põhiliselt tunniandmise koormuse alusel.
Selle tulemusena ei kajastu muud ülesanded õiglastes proportsioonides sageli õpetaja töötasus, näiteks ei pruugi ta saada tasu õpilaste järeleaitamise, olümpiaadideks ettevalmistamise, abimaterjalide koostamine eest.
Koolivõrk vajab korrastamist
Peale õpetaja töötingimuste parandamise tuleb tagada, et kogu Eestis oleksid garanteeritud võrdsed võimalused saada head haridust.
Selle eeldused on kodulähedane põhikool, tugev(ad) maakondlik(ud) gümnaasium(id) ja üleriigilise ja rahvusvahelise ulatusega ülikool, kuhu oma haridustasemega on võimelised astuma ükskõik millise gümnaasiumi lõpetajad kõikjalt Eestist.
Praegu ei ole võimalik kogu riigis saada võrdsel tasemel haridust. Olemasolev koolivõrk tagab küll hea hariduse ruumilise kättesaadavuse tehnilises mõttes, kuid hariduse kvaliteetruumiline kättesaadavus jätab tugevalt soovida.
Meil on hulk omavalitsusi, kus tegutseb mõnekümne õpilasega gümnaasium, kuid pool sealsetest gümnaasiumiealistest käib keskharidust omandamas mujal.
Tallinnas või Tartus on gümnaasiumiastmes oluliselt paremad võimalused saada head ja mitmekesist haridust kui väikeses kodukandi koolis. Me liigume selles suunas, et korralik keskharidus maal sureb välja ja üha enam õpilasi läheb gümnaasiumiastmesse õppima linnadesse, peamiselt Tallinna ja Tartusse.
See on ohtlik tendents, mille vähendamiseks on tarvis tagada kõikidesse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, mis oma tasemelt oleks võrreldavad Eesti tippkoolidega.
Selleks on tarvis korrastada koolivõrk, sest olukord, kus heal tasemel gümnaasiumihariduse pakkumine liigub üha enam vaid kahte linna, ei ole riigi kui terviku arengut silmas pidades jätkusuutlik.
Kavandatava koolivõrgu korrastamise eesmärk ei ole sunniviisiliselt gümnaasiume sulgeda, vaid pakkuda gümnaasiumiväärilist haridust kodumaakonnas. Samuti ei taotleta sellega koolivõrgu hõrendamist, et õpilaste koolitee pikeneks.
Vastupidi, minister Aaviksoo on öelnud, et põhikooliastmes peaks koolitee hoopis lühenema kõige rohkem pooletunniseks ja gümnaasiumiastmes jõudma suurem osa õpilastest kooli tunni jooksul.
Tugeva üleriigilise gümnaasiumivõrgu ülesehitamiseks tuleb riiklike investeeringutega toetada elujõuliste koolide õpikeskkonna nüüdisajastamist. Selleks peab riik rääkima läbi omavalitsustega ja planeerima koolivõrgu, mis tulevikus saab riiklike investeeringute jagamist silmas pidades prioriteetseks. Sunniviisil ei hakka riik ühtegi kooli sulgema.
Õpilaste arv väheneb
Peale kvaliteetse koolihariduse kättesaadavuse mure on pooltühjalt toimiva gümnaasiumivõrgu pidamine kulukas, süües ära arvestatava osa hariduskuludest, mille võiks suunata näiteks õpetajate palkade tõstmiseks.
Praegune koolivõrk on ebaefektiivne, kuna see on korraldatud aastakümneid tagasi, arvestades lapsi, keda meil demograafilistel põhjustel enam ei ole. Näiteks 1997. aastal oli Eestis 224 000 õpilast ja 11 984 õpetajakohta. See tegi õpetaja kohta 18,7 õpilast.
Nüüd on õpilaste arv vähenenud 145 000 võrra, õpetaja ametikohti on endiselt samas suurusjärgus kui 1997. aastal, tehes praegu õpetaja kohta keskmiselt 12,2 õpilast. Pärnumaal on õpilaste arv kümne aastaga langenud 36 protsenti. Kui 2002. aastal õppis Pärnumaal 14 528 õpilast, siis tänavu on nende arv langenud 9331ni.
Mulle tundub, et koolivõrku puudutavate muudatuste vajalikkusest saavad aru nii pedagoogid, õpilased kui enamik parlamendiliikmeid.
Konkreetsed ettepanekud saavad seaduseelnõudesse juba sellel sügisel. Siis tuleb kõik koolikorralduse probleemid selgeks vaielda ja seejärel konkreetsed seadused vastu võtta.