Eesti poliitika kajastamises on töötanud juba aastaid hilinemise põhimõte: ajakirjandus tõstab ühe või teise olulise probleemi avalikkuse tähelepanu keskmesse liiga hilja ehk siis, kui enam pole võimalik midagi muuta.
Toomas Alatalu: Kohtume küll, kuid …
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
28. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ise aastaid riigikogu liikmena ajakirjanikega vestelnud, julgen kinnitada, et tihti on tegu poliitilise tellimuse täitmisega, sest eks infot saanud ajakirjanik räägi toimetuseski kellegagi ja kusagilt (ülalt!) tuleb soovitus seda teemat mitte puudutada.
Meie ühiskonnas mängib suurt rolli idee autori erakondlik seotus, sest eks ole, meil on vaid õiged ja valed arvamused ning viimasena mainitud vaikime maha!
Praegu leiame end seisus, kus juba on alanud Euroopa Parlamendi valimiskampaania, ent tegelikult pole midagi muud valida, kui erakondade ladviku sees tehtud valikust üks ehku peale (ehk läheb Brüsselisse) välja noppida.
Vähem demokraatiat
Valimisseadust ju vahepeal muudeti ja selgelt demokraatia ahendamise suunas, kuid demokraatia valvekoeraks peetav ajakirjandus ei kõssanudki, ehkki pidanuks haukuma tänase päevani välja.
Tuletan meelde, et 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel oli valijal võimalus teha kaks valikut: erakond ja konkreetne kandidaat. Selle tulemusena sai europarlamenti näiteks Siiri Oviir, kes oma erakonnasisestel valimistel oli kõigest neljas. Kaks eespool olnut küll loobusid, aga igal juhul saab Oviir öelda, et teda valis rahvas.
Sel aastal saab rahvas valida üksnes erakonda või õigemini seda meest/naist, kes erakonna nimekirja etteotsa on pandud.
Kuidas kusagil: mõni erakond teeb sisevalimised, teine määramised, kolmas toimib põhimõttel, et kui ise ei sobi, ei lase teistki. Nii pääseb püünele see, kes kõige kõvemini karjub. Rabelemist pole, sest kogenud poliitikud teavad suurepäraselt, et Eestile kuulub kõigest kuus kohta ja on kõigest kolm suuremat ning kolm-neli väiksemat parteid, millest igaühele, tulenevalt valijaskonna jagunemisest, võib kuuluda üks koht (erilise vedamise korral kaks). Nii et pingutada pole põhjust.
Pealegi kui järjekord sellele ühele kohale on viieaastane: igaüks saab ju aru, et Ivari Padar on esinumber seetõttu, et ta viis aastat tagasi loobus europarlamendi saadiku kohast endast vanema Andres Tarandi kasuks. Sestap võib kindel olla, et ladvikutes, kuhu otsustamine on üle antud, tehakse praegugi analoogseid kokkuleppeid aastaks 2014: täna mina, homme sina.
Mõistagi võib seda poliitikaks nimetada, aga asi on viidud erakonna juhtide vaheliste suhete mänguks. Pealegi väiklaseks mänguks, sest kui lähtuda hoiatusest mitte valida peibutusparte, mille peale mitu ajalehetoimetajat jalamaid hõikas, et nemad teavad sellist, siis tegelikult on peibutuspardid kõik nimekirjades 3.-12. kohal olijad, kuna neil pole šansse Euroopa Parlamenti pääseda. Ega võimalust kontrollida oma pealeminekut valijale.
Valimissüsteemi peab muutma
Miks valimissüsteem, mille rakendamine on mõeldav suurtes ja pikaajalise poliitilise kultuuriga riikides, Eestisse ümber kanditi, on arusaadav vaid kunagise diktaatori heietust “Eesti rahvas on haige ja tal ei tohi lasta otsustada” silmas pidades. Ehk oleks aeg tunnistada, et oleme ikkagi terved ja võimelised kogu riigi esinduse väljavalimises kaasa lööma.
Omaaegne telenägu lasi poliitikuid ja poliitikat kritiseerides käibele kena fraasi „Kohtume sinuga valimisjaoskonnas, raisk!”. Paraku on sinnajõudmiseni veel aega küll ning tegelikkus ja ajuloputuse tase säärane, et kohalejõudnult pole kindlust selles, kes neist kõigist see päris raisk on, sestap sõnastaksin kunagise kolleegi mahlaka sõnumi ümber: „Kohtume küll, kui lubad valimisseadust muuta”. See peaks olemagi üks peaküsimusi kandideerijatele eelolevatel Euroopa Parlamendi valimistel.