Elmar Trink: Ega pärnakaks saamine ei olnud lihtne, see võttis aastaid, enne kui omaks võeti.

Foto: Andres Adamson

1. septembril tähistas 50 aasta juubelit Pärnu kultuuritöötaja - näitleja, muusik, festivalikorraldaja ning muuseumitöötaja Elmar Trink.

Sel sünnipäeval on Elmar Tringil tulnud kuulata uude eluetappi jõudmise teemalisi rahvatarkusi, näiteks, et 40ndad on nooruse vanadus ja 50ndad vanaduse noorus. Vanemad sõbrad on kostitanud tervitusega: “Tere tulemast täismeeste sekka!” Kõik aastad on enda omad ja kallid, usub juubilar ise.

Kuidas teist pärnakas sai?

Pärit olen ma Jõgevamaalt, Tabivere vallas asuvast väikesest Koogi külast. See on nüüdki tubli küla, kuigi mul seal enam lähedasi ei ela. Olen maapoiss. Lõpetasin Puurmani keskkooli. Pärast teatrikooli tulin Pärnusse.

elleks see maapoiss saada tahtis?

See oli juba varakult selge. Mulle meeldis alati esineda ja Saadjärve koolis oli tore õpetaja Harri Tarve, kellega tänaseni oleme head sõbrad. Tema torkaski mu kohe lavale. Mulle meeldis laulda ja Tarve käe all tegin juba esimesest klassist peale estraadi ja rahvatantsu. Tahtsin näitlejaks, mulle olid näitlejad väga erilised inimesed. Nad oskasid inimestele palju rõõmu valmistada.

Kas teatrikooli astumine läks teil lihtsalt?

Teatrikooli võeti vastu paarisaastatel. Kui lõpetasin keskkooli, Panso-kooli vastuvõttu ei olnud. Olin sunnitud otsima endale elukutse number kaks. Tuli valida ülikooli ja sõjaväe vahel. Ähvardas Afganistani sõdagi. Üks minu klassivendadest sattus selle sõja rataste vahele.

Õppisin siis aastakese Tartu ülikoolis geoloogiat. Ja sellest ajast on mul palju häid sõpru. Lõin kaasa ülikooliteatris ning tutvusin Vanemuise näitlejatega. Minu pürgimusi teatrikooli astuda toetati, õppisin 10. lennus.

1982. aastal tulime viiekesi Endlasse: Katrin Nielsen, Margus Oopkaup, Laine Mägi, Jaan Rekkor ja mina. Eks neid läbirääkimisi oli teistegi teatritega, aga kõige kindlam oli Endla pakkumine. Ma olin siis juba abielus mees ja Pärnu pakkus ainukesena elamispinda. Endlas saime näitlejatena kohe hästi palju tööd.

Kuidas te abikaasa Janaga tuttavaks saite?

Konservatooriumis. Tema õppis muusikapedagoogikat ja koorijuhtimist. Jana on Tartu tüdruk. Ühiselamus kohtusime … Oli selline armas, heledapäine ja tark. Temaga oli ja on alati huvitav. Me sõprusest kujuneski armastus.

Kui kaua te teatris olite ja millised mälupildid on teil sellest ajast?

Kohe esimesel hooajal mängisime kahekesi Anu Lambiga Tšervinski “Viktorias” peaosi, mille eest Anu pälvis üleliidulise preemia. Järgemööda tuli toredaid lavastusi. Priit Pedajas lavastas “Tõlkijad” ja “Soo”, kus Jannu osa eest sain Eesti teatriliidu noore näitleja preemia. Rein Saluri “Minekus” Lembitu osatäitmise eest anti mulle koguni teatriliidu aastapreemia. Tööd jagus. Oli aastaid, mil mängisin üle 200 etenduses. Pärnu kultuuriellu sukeldumine algas õhtujuhtimiste kaudu.

1984. aastal lõime Hilja Treubergi, Kalju Priki ja Ingo Normeti ärgitusel teatri juurde koolinoorte teatristuudio. Olin kooliteatri esimene juhendaja ning õnnelik, et garderoobikaaslane Aare Laanemets, kes juba oli toonases 2. keskkoolis Koidula “Kosjakased” lavastanud, soostus kaasa lööma. Otsustasime siis jõud ühendada.

Koos käisime koolid läbi ja valisime stuudiolased. See oli tore koostöö, mis kestis neli aastat. Meie teed läksid küll lahku, kuid Aare jäi aastateks kooliteatrit juhendama.

Mina töötasin Endlas 1998. aastani, kokku 16 aastat. 90ndate alguses algasid teatrites reformid, kus esimese asjana kaotati ära tähtajata töölepingud.

Praegu tundub, et see süsteem on oma loojad ära söönud. Nüüd on näitlejatel töölepingud vaid mõneks aastaks. Ma ei kujuta ette, kuidas nii elada saab, kuidas noored inimesed näiteks pangalaenu saavad. Imetlen oma kolleege, kes nende reeglitega suudavad seda rasket ametit pidada. Meil omal ajal oli oluliselt kergem. Nii saigi minust vabakutseline näitleja.

Lõin kaasa mitmes muusikalis, filmides, Vana Baskini teatris. Sain tegelda oma suure hobi muusikaga. 1998. aastal alustas tegutsemist suupilliklubi Piccolo kvintett, nii see algas.

Kas okast hinge ei jäänud teatrist lahkumisest?

Kui kodulinnas kaob erialane töö, on see muidugi raske. Okas oli … Elu oli Pärnus ju sisse seatud. Ostsin siia maja ja hakkasime seda perega üles ehitama. Olen ikkagi pärnakaks jäänud, sest kodu on mul siin.

Näitleja staatus ühiskonnas kukkus vist kolinal?

Oluliselt. Mulle tundub, et kusagilt maalt kaob ära teatri järjepidevus, sest noor näitleja õpib vanadelt. Minu õnn oli olla ühes garderoobis selliste meistritega nagu Peeter Kard ja Arvi Hallik.

Töötasime kõrvuti tolleaegsete korüfeedega: Paul Mäeots, Lembit Mägedi, peale nende Liia Tarmo, Olli Ungvere, Siina Üksküla … See kasvatab. Kui pensioniikka jõudnud näitleja lastakse lahti, pole see kokkuhoid, vaid puhas raiskamine. Nemad ongi teatri rüütlid, teater püsib nendel.

Olete ellujääja ja igale poole jäävad sõbrad maha. Kuidas te loovinimesena uue riigikorraga kohanesite?

No nii vilets mees ma ka ei ole, et mul vaenlasi pole. Mõnes mõttes olen jäänud ikka maameheks. Sa pead austama teist inimest. Iga inimene on seda väärt. Kui ta näitab oma tegudega, et ei austa iseennastki, on minulgi raske teda austada. Ega pärnakaks saaminegi olnud lihtne, see võttis aastaid, enne kui omaks võeti.

Mul on veel üks niisugune periood olnud. Pärast Endlast lahkumist kutsuti mind Kuressaare linnateatrit tegema, esimesse tükki ja peaosasse. Alguses oli teemaks, et miks tuuakse mandrilt mees. Kas siis saarelt ei leitud või? Kaks aastat seda oli ja head sõbrad on mul tänini seal alles.

Uutes oludes pidin kohanema. Intelligentsus polegi ju muud kui kohanemisvõime. 90ndate alguses lõime noorte perspektiivseltsi Juku ja Juhan ning alustasime huviringidega, kus oma lapsedki said pillimängu algteadmised ja keeled suhu. Sellest ettevõtmisest on välja kasvanud Jana Tringi erakool ja mingil määral Pärnu vabahariduskeskuski. See kõik on sundinud juurde õppima.

Eesmärkide saavutamiseks tuli plaane teha ja need ellu viia. Mul on näiteks müügijuhi kvalifikatsioon. Töötasin klaasi- ja peeglifirmas müügijuhina, juhatasin Lehe kohvikut. Lisandusid projektijuhtimise koolitused.

Teie peres on koos kaks kanget ja tugevat isiksust, mis on sellise tandemi püsimajäämise saladus?

Rollid tuleb ära jagada. Mul on vedanud, et mu armastus ja sõprus kuulub ühele inimesele. Ega see lihtne ole olnud. Meie suhted pole olnud kunagi alluvussuhted. Oleme alati leidnud mõttekaaslasi.

Mida teie lapsed praegu teevad?

Meil on kaks poega. Vanem poeg Mihkel peab Tallinnas inseneriametit, noorem poeg Juhan tudeerib Tartus filosoofiat.

Töötate Pärnu muuseumi projektijuhina, kirjeldage, millise muuseumi pärnakad kord saavad?

Loodame, et muuseumi uue maja saaksime avada 2011. aastal ja et sellest kujuneks üks Pärnu absoluutseid tõmbenumbreid. Praegu on kontserdimaja kõrval asuv muuseumi ait südalinna kõige inetum maja. Kui see valmib, muutub kogu piirkond veel atraktiivsemaks.

Meenutan, et muuseum tegutseb meie linnas juba alates 1896. aastast. See on üks Eesti vanimaid. Uus muuseum töötaks mälukeskusena ja me saaksime kogu oma vara teha inimestele kättesaadavaks.

Kui praegu on meil näitusepinda 400 ruutmeetrit, siis seal on neli korda rohkem. Visiooni kohaselt saab seal olema läbimurdena muuseumi kang – käik, kus klaasseina taha on välja pandud hansakoge, mida siiani pole saanud eksponeerida. Vara eksponeeritakse kahel esimesel korrusel ja kõige nüüdisaegsemal moel. Aida kolmandale korrusele avaneb 700ruutmeetrine näitusesaal. Seal leiavad aset kunsti- ja muuseuminäitused.

Ehk on isegi hea, et muuseumi ehitus on aastaid viibinud, sest võimalused vara nüüdisaegselt eksponeerida on pidevalt avardunud.

Kui vaadata IT-valdkonda, siis muidugi. Alati on võimalus mõelda positiivselt. See on mullegi omane. Olen seda elus lausa õppinud. Ma pole alati optimist olnud. Kõige suurem sõda, mida inimene peab, on iseendaga. Ennast muuta on kõige raskem. Ma arvan, et olen hoopis teine inimene, kui ma olin kümme aastat tagasi.

On teil unistusi, mida tahaksite teoks teha?

On küll, aga ma ei taha neist kõnelda, räägime alles siis, kui need realiseeruvad. Ma olen mõnes mõttes ebausklik. Elus pole tähtis see, mida öeldakse, vaid see, mis ütlemata jääb. See, mis on tajutav. Et alltekst jõuaks saali. See, mis ridade vahel. Olgu see elus või kunstis.