Oktoober 2007. Viinakuu viimasel laupäeval esietendub Pärnu Endla teatris täissaalile soomepoiste saatusest rääkiv Mart Kivastiku näidend "Kangelane". Pärast aplausi kõlab Teises maailmasõjas Eesti ja Soome eest võidelnud noorte, nüüdseks enamikus manala teele läinud ja viimaste veel elavate, väärikas eas võitlejate auks soomepoiste hümn.
Rahvas tõuseb. "Me vabad põhjamaa pojad ja julged võitlejad, me vaba kodumaa loojad ja poisid vapramad," kajab üle saali. Sõnum läheb hinge neilegi, kelle minevikus, olevikus ja tulevikus on Eesti alati olnud iseseisev.
Esireas ajab end püsti üks soomepoistest, kellele äsja laval toimunu üle 70 aasta tagused sündmused meelde tõi. Ta seisab vaevaliselt, käega kepile toetudes, ja liigutab hümni saatel suud. Häält ei tee, ilmselt ei jaksa, kuid mehe pilgust peegelduvad ühtviisi kannatused, valu ja uhkus vaba Eesti riigi üle.
Kirjeldatud pilt tõi mõnelegi näitlejale laval pisara silmanurka, tunnistab Priit Loog, kes "Kangelase" nimiosas tegi Tõnu Truuvelina debüüdi Endla laval. "Omalgi oli klomp kurgus. Midagi sellist pole ma enne ega hiljem laval tundnud," tõdeb ta.
Kaks aastat hiljem, oktoobris 2009 etendatakse "Kangelast" Endlas viimast korda. Seekord ei seisa vaatajaist keegi, kuid esireas istub jälle väärikas vanapapi, kes hümni tasaselt kaasa ümiseb. Aeg oleks justkui peatunud.
Paar päeva enne "Kangelase" repertuaarist mahaarvamist istub 25aastane Priit Loog Teatrikohvikus. Räägib näitleja elust ja enda tegemistest avameelselt ja peene, kuid sõbraliku irooniaga, vahepeal žestikuleerides oma sõnadele tuge otsides. Tal pole kahju, et pikalt etendatud tükk oma elu ära elas. "Seda on juba palju mängitud ka, üle 30 korra," ütleb ta. See on lavastusele staažikas iga. Vahel kripeldavat, et soomepoiste lugu Tallinna teatrihuviliste ette ei jõudnud, kuid plaani minna pole trupp veel maha matnud.
Loog ei ole pärnakas. Suvepealinna sattus ta Viljandi kultuuriakadeemia VI lennu noorte näitlejatega, kelle Endla teater otse koolipingist oma ridadesse värbas. "Kangelane" oli nende esimene tõsiselt võetav tükk siinses koosseisus.
Nüüd on Loog "Kangelase" kõrval teatrifanaatikutele tuttav muudestki lavastustest: groteskse Dobtinskina "Revidendist", tragikoomilise Joonasena rohkelt kiidusõnu pälvinud "Ballettmeistrist" ja tavapäratu näitleja/ihukaitsjana sügavasisulisest "Hingede ööst". Rollist hoolimata saatmas mõnevõrra humoorikas aura, mille kohta Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Peeter Raudsepp on öelnud, et tegu pole pelgalt sotsiaalse kaitsekihi, vaid Loogi sisemusega väga tihedalt seotud iseloomujoonega. Lisades, et iseseisvalt vaeva nähes võiks noor näitleja kolme-nelja aastaga Eesti tippu jõuda.
Ometi võinuks kõik teistmoodi minna. Loog möönab, et teater polnud tema ainus valik ja rahulolule vaatamata kujutab ta end ette mõnes muus ametiski. Sellepärast otsustas pärast gümnaasiumi aasta mõttepausi võtnud ja lõpueksameid uuesti teha ihkav noormees astuda esmalt maaülikooli. Aga mõtles ümber, sest hinded polnud küllalt head ja samal ajal toimusid kodulinnas Viljandis sisseastumiskatsed kultuuriakadeemia lavakunstide osakonda.
Loog läks kohale, proovis ja plaanis pärast esimest katsepäeva minema jalutada. "Ma ei tahtnud seal olla, üks hull vanamees karjus kogu aeg," viitab ta Eesti näitlejate paremikku kuuluvale õppejõule Kalju Komissarovile, kes muu hulgas on lavastanud "Kangelase".
Loog pääses edasi ja jäi. Viiepäevastel katsetel kukkus igas voorus osa kandideerijatest välja ja vaikselt puges hinge hasart. Hetkeni, kui eelviimasel etteastel temaga päris rahul poldud ja saadeti koju sõnadega, et kui järgmiseks päevaks midagi paremuse poole ei muutu, on näitlejakarjääril lõpp enne selle algamist. Muutus toimus ja Loog leidis ennast VI lennu vastuvõetute nimekirjast.
Oma siiruses ei tee Loog saladust, et vahel on teatritöö rutiinne. "Teinekord tunnen pärast etendust tohutut väsimust ja tahaks vaikust," tunnistab ta. Ega pelga öelda, et nii suur kunstisõber ta pole, et töötada eimillegi eest vaid selleks, et publiku ees seista.
Samal ajal on selge, et lavakunsti ei minda õppima kõrge palga pärast. Seal peab olema mõni muu präänik, millega end motiveerida.
Loog kinnitab, et on tänu teatrile palju targemaks saanud ja sisemiselt kasvanud. Rolli tajumiseks tuleb end esmalt suuta tegelasega samastada ja selles suhtes on teater parem õpetaja kui koolitund. Näiteks "Kangelase" proovide ajal tegid noored näitlejad major Margus Rebase juhtimisel rividrilli ja kohtusid ehtsate soomepoistega, et osa saada nende mälestustest-emotsioonidest.
Nüüd hoiab Loog, hoolimata sellest, et ta pole väljaspool näitlejatööd kunagi sõjaväesaabastes astuma pidanud, püssi kindlalt käes. Peale "Kangelase" sai seda harjutada Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud telesarjas "Tuulepealne maa" ja mängufilmis "Detsembrikuumus".
Heaoluühiskonnas kasvanud noorest võiks arvata, et sõjakoledused jäävad talle kaugeks. Selles oletuses on terake tõttki, kuid võimsa ajalootunni andis filmivõtteil osalemine küll. ""Tuulepealset maad" filmiti suvel. Paksud rõivad seljas, tuli istuda palavas kaevikus. Kui lõhkelaengud kärgatasid, liikus mõte selles suunas, et sõdurite läbielatu oli kordades hullem," mõtiskleb Loog.
Teatritööle pakub samuti vaheldust laupäeviti TV3 eetris jooksev improvisatsioonikomöödia "Vilde tee", kus Loogi ülesanne on mängida peategelase Pireti parimat sõpra Priitu. Ettevõtmise muudab põnevaks stsenaariumi ja tekstide puudumine. Mängujuhi antud ülesandeid lahendatakse jooksvalt, osatäitjale paneb see topeltkoormuse.
Noore näitleja sõnutsi kehtivad improvisatsioonigi puhul oma reeglid, kuid laval toimuvat nimetab ta koolitunniks rahva silme all. "Inimesed ei pruugi midagi aru saada, aga vahel mõtlen, miks lahendasin situatsiooni nii, mitte teisiti," räägib Loog. On enda suhtes nõudlik ja vahel rahulolematu, aga etenduse võlu selles peitubki, et duublit ei tule.
Õppejõud Raudsepa kirjeldatud loomupärast huumorisoont võimaldab "Vilde tee" täiel määral rakendada, kuid Loog ütleb, et näitlejate lahterdamine koomikuteks ja traagikuteks on pigem vaatajate tekitatud pseudomure kui reaalne probleem. Seetõttu ei piiritle ta kitsalt rolle, mis talle sobida võiksid või vastukarva oleksid. "Kui mõtlema hakata, ei kujutaks ma end ette mängimas mõnd väga õelat inimest, aga ma pole ka proovinud," avaldab ta. "Olen mõistnud, et laval ja kostümeeritult olen nõus tegema asju, mida ma päriselus Priiduna kunagi ei teeks. Aga seal sellel hetkel olen keegi teine."
Päriselus peab Loog end avatud ja seltskondlikuks ning läbinisti tavaliseks inimeseks. Naudib inimesi enda ümber, kuid suures seltskonnas peab targemaks võtta kõrvaltvaataja rolli ja lasta peaosa kellelgi teisel mängida.
"See võib kõlada imelikult, aga tihti eelistan sõbraga tänavanurgal suitsu tõmmata ja juttu rääkida sellele, et kodus näiteks raamatut lugeda," tunnistab Loog, et tunneb end seltskonnas mugavamalt kui üksi.
Ometi on vahel tarvis üksi olla ja selleks sobib hästi näiteks kalapüük või autosõit. "No nii pika särje olen saanud," venib vestluskaaslase kätevahe paarikümne sentimeetrini, kui küsida tema suurima saagi kohta. Lisades, et jõe ääres ei käidagi niivõrd tulemuse kui protseduuri pärast.
Loog peab end emotsioonide ajel otsustajaks ja seetõttu kaugele ette ei vaata. Elab hetkes ja ootab, mis järgmisel päeval pakkuda on, välistamata, et tulevikus näeb teda peale näitleja oma mõnes muus rollis. Kuid seda tükki pole veel lavastatud.