Kui naljamehed pürgisid 1920. aastal riigikokku

"Eesti Wabariigi Wõit" - Mihkel Lüll. "Miks ei wõi mina wabariigi-wõit sõjamehe nime kanda? Ma olen sõjas käinud ja haawata saanud..." "Näha jah, et te kuuliga wastu pead olete saanud." Midagi pidi valimisnimekirjaga Sõjameeste Võit tõesti viltu olema, sest nad jäid riigikogu valimistel Tallinnas viimasteks ja kogusid vaid 95 häält. Vürst Lvovi lauale rusikaga põrutamine oli valijatel meelest läinud ja Koonga valla mees Mihkel Lüll "oma seltskonnaga ei läinud valijatele peale". Foto: arhiiv

Äsjaseid kohalike volikogude valimisi ilmestasid mitmesugused valimisliidud. Nende hulgas oli rida tõsiselt võetavaid tegijaid ja selliseidki, kes tuletasid meelde Ostap Benderit ja tema Nelja Ratsu maleklubi Vasjukis. Vasjuklased kaotasid oma raha, utoopiliste plaanide toetajad esindatuse volikogus.

Nagunii on meil riigikogusse jõudnud naljamehigi. Tuletagem lähiminevikust meelde kuningriiklasi ja nugisetopise Toompea saali toomist.

Kui vanadelt paberitelt tolmu pühkida, selgub, et juba I riigikogu valimistel 1920. aastal oli valijatel võimalik oma hääl anda Meie Matsi meestelegi. Tallinnas püüdis valijaid hoovi tõmmata 12 erakonda ja nimekirja, teiste hulgas Meie Matsi nimelise ajakirja tegijad.

Meie Mats

Sellenimelise karikatuuridega pilkeajakirja esimene number ilmus juba 1902. aastal. Viimane Meie Mats nägi trükivalgust 1927. aastal. Mõnel aastal ilmutati ainult üks number ja paaril aastal ei ainsatki. Samal ajal oli aastaid, kus ta oli lausa nädalaajakiri. Ametlikult oli Meie Matsil mitu väljaandjat ja rahastajat, aga tegelikult suunas ja toetas kulisside tagant ajakirja ajakirjanik, raamatukaupmees ja kirjastaja Jakob Ploompuu (1872-1948).

Toimetajatöö ja kirjutajate tase on nii pika aja jooksul olnud erinev, aga päris krehvtiseks muutus ajakiri siis, kui toimetajatoolil istusid pilapiltnik Georg Tõnisson alias Gori ning Hendrik Saar alias Kivilombi Ints. Siis nüpeldati Eesti elu poliitilisi ja majanduselu väärnähtusi nii, et tolm lendas. Alati ei ole tekst küll eriti kirjanduslik, aga sellel ajal asus lattki madalamal.

Ajakirjal oli minekut, sest 1920. aastal, kui nimetatud mehed ametis olid, trükiti mõnda numbrit 12 000 eksemplari.

Karikaturist Gori (1894-1944) oli teatavasti pärnakas, aga Kivilombi Ints ehk aja-, ajaviite- ning näitekirjanik Hendrik Saar on samuti sündinud Pärnumaal Laatre vallas 1893. aastal. Koos Goriga andis ta veel välja huumoriajakirja Sipelgas ja oli tegev J. Ploompuu teise pilkeajakirja Vana Meie Mats (ilmus 1914-1920) juures.

Gori lõpetas oma elu 1944 NKVD tagakiusamise tõttu. Kivilombi Ints avaldas 1941 ajalehes Sirp ja Vasar Hitlerit tögava följetoni. Saksa okupatsiooni ajal ta vangistati ja viimast korda nähti teda 1944. aasta suvel vangide töökolonnis. Tema tütar Ilona oli abielus laulja Georg Otsaga.

Matside programmist

Kõikidel esinduskogudesse tunglevatel erakondadel ja nimekirjadel on alati lubaduste kogumid, mis viimasel ajal lausa klantspaberile trükituna postkastidesse sokutatakse. Meie Matsi meestelgi oli I riigikogusse kandideerimisel kokku pandud omamoodi programmiline pöördumine. Mõni katke neist: "Kõigi maade hambamehed, ühinege!", "Pilgates omandad sa õiguse!", "Meil pole kaotada mitte midagi, aga võita rusik rahvanöörijate silmaauku!"

Hambameeste nimekiri riigikogu valimistel Tallinna linna ringkonnas on number 5. Muudes ringkondades nimekirja ei ole. Meie "tõsised riiginõunikud" teevad kurja näo ja manitsevad, et "tõsise asja juures mitte nalja ei tohi teha. Meie kui läbi ja lõhki naljatundjad mehed oskame naljal ja naljal vahet teha ja ütleme siis riigikogus "tõsistele" meestele otse suu sisse, missugust nalja sünnib teha ja missugust mitte. Seda on vaja parajal ajal ja just selle nalja kavatsusel ütelda. Pärast, kui halb nali tehtud, ei aita lehes hurjutamine enam midagi.

Maha salajane rahva raha ja kannatustega sahkerdamine! Maha ja kand taha!

Elagu avalik riigi ja rahva asja ajamine!

Eestis ei ole aga veel midagi - kõik on vaja alles teha! Ja tehakse alles Tallinna ringkonna nimekirja nr 5 Meie Matsi meeste pilkepiitsade all!"

Programmi kaaskiri on järgmine: "Mis ütleb Meie Mats nendesinaste valimiste kohta? Tema ütleb nõnda: "Mina, Meie Mats, olen juba palju näinud, minu silma eest on hulk valimisi mööda käinud. Ja mida rohkem valimisi on olnud, seda rohkem on saanud rahvas petta.

Rahvast ei huvita parteide üksteise söömine. Inimese söömist vaatab rahvas balaganis raha eest, mitte aga riigi seaduseandvas kogus oma parema tuleviku eest.

Teate, teie Eesti kirbuparteid! Teie olete oma jukerdamistega juba rahva ära tüüdanud. Kes veel valima läheb, see annab nüüd oma hääle Meie Matsi meestele."

Kes need Matsid olid?

Nimekirjas olid Henrik (ka Hendrik) Saar (Kivilombi Ints), Hans Alver (Hans von Käkk), Eduard Riismann (Ed. Iroonia), Richard Kullerkupp (Charles) ja Bernhard Delmann (B. del M.).

Hans Otto August Alver (1887-1941) oli Haapsalus arst ja kauaaegne linnapea. Eduard Riismann (Riisna, 1898-1990 Torontos) oli ametnik, töölis- ja Välis-Eesti ühingu tegelane. Hiljem valiti Tallinna sadamavanemana riigikogusse.

Richard Kullerkupp (1891-1931) oli rongiõnnetusel mõlemad jalad kaotanud kirjanik, kes vanadekodus elades sooritas enesetapu.

Nii Alver kui Riismann on avaldanud artikleid ja raamatuid.

Kuidas rahvas hääletas?

Kolm päeva kestnud ehk 27.-29. novembrini 1920 toimunud riigikogu valimistel jagunesid hääled Tallinnas järgmiselt: ametiühisus ehk kommunistid said 14 232 häält. Järgnesid Tööerakond 7808, Kristlik Rahvaerakond 6169, Balti-Saksa Erakond 5360, Põllumeeste Kogud 3365, Rahvaerakond 3101, sotsiaaldemokraadid 2756, majandusrühm 2458, iseseisvad sotsialistid 2341, Meie Matsi mehed 613, juudid 184 ja nimekiri Sõjameeste Võit 95 häälega.

Matsid said küll tagantpoolt lugedes kolmanda tulemuse, aga see ei viinud neid riigikogusse. Ilmselt ei pidanud rahvas heast naljast lugu.

Viimaseks jäänud nimekirja Sõjameeste Võit organiseerija ja esinumber oli vana tuttav Koonga vallas sündinud põllu-, sõja- ning kirjamees Mihkel Lüll. Sama, kes 1917. aastal Vene Ajutise Valitsuse peaministri vürst Lvovi lauale rusikaga põrutas.

Lõpetuseks peab ütlema, et valimisprogrammide kirjutamisel ei ole 90 aastaga suuri edusamme tehtud.