Kunagise operetisolisti Valve Ehala-Oti vaade on kõrgest east hoolimata kelmikas ning vahel naerab ta heliseval häälel. “Mind peetakse rõõmsameelseks, aga ma olen ka palju nutnud. Nüüd on vist lõpuks pisarad otsa saanud,” nimetab vanaproua.
Valve Ehala-Ott soovitab ilu näha ja hingeilu koguda
15. juuni 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
29. mail sai Valve Ehala-Ott 80aastaseks. Tema pilvitu naer veenab nüüd, 54 aastat hiljemgi, et tegemist on naisega, kes pärast sõda Endla publiku lavalt rõkkama pani. Hiljem teatakse Valve Ehala-Otti Pärnus kui ansamblite juhendajat ja kooride hääleseadjat.
“Olen halva mäluga, järjest kustub kõik,” lausub vestluskaaslane mõtlikult oma elutoas, kus on vaasitäied 80 aasta juubeliks toodud lilli. Lähipäevil kohtub Valve kolme mooriga, nagu ta kutsub vanaprouasid ansamblist Moorid. Kaheksast moorist on elus veel kolm ja nendega tahabki Valve kokku saada. Ehkki jalad on jäänud õige viletsaks.
Dramaatiline noorus
Valve Ehala on sündinud 1924. aastal Valgas. Musikaalsuse päris ta isalt. Vanaproua mäletab, et juba õige väiksena laulis ta rahvahulga ees jõuluvanale. Et hääl paremini kõlaks, tõstis isa lapse lauale. Kodust on naisel meeles õhtud, mil ema köögis süüa tehes laulis. Isa võtnud siis kas kandle või viiuli ja mänginud, kuni kõik pereliikmed seltsi lõid.
Valga kaubanduskoolis õppides liitus andekas piiga Valga kutselise teatriga, osaledes draamatükkides ja laulumängudes. “Tegemist oli priskelt,” meenutab vanaproua.
Ilmselt päästis see esinemispisik Valve elu, mis 1941. aastal võinuks võtta ohtliku pöörde. Toona ei osatud küüditamist karta. Keegi ei uskunud, et midagi nii koletut võiks juhtuda.
Aga kord, kui Valve Valga Säde teatriga külalisetendust oli andmas ja väsinult Valga rongijaamas maha astus, sattus ta teisele poole perrooni, kus seisid loomavagunid. Need olid täis laaditud inimesi ja iga ukse juures seisis püssimees.
Valve kuulis ema häält, mis hüüdis, et ära tule. Jaamatöötaja juurde jooksnud 17aastane neiu kuulis, et eraldi vagunitesse oli paigutatud tema ema koos üheksa-aastase vennaga ja kusagile isagi. “Kulla laps, ära mine, oled juba maha jäänud, siis jäägi,” öeldi talle vaikselt.
Selgus veel, et Siberisse sõitjatel ei olnud sooje rõivaid, sest neile teatati esmalt, et nad lähevad suvitama. “Too oma vanematele riideid,” lisas sõbralik jaamatöötaja. Valve räägib, kuidas tal õnnestus emale tuttavate abiga kotitäis rõivaid anda ja isale kalossid rongiukse alt sisse lükata. Jumalaga jätta ei lastud, sõdur lükkas omastele püssitoru vahele.
Valve mäletab väga selgesti, kuidas rongid ära sõitsid ja tema koju jõudes tundideks kõnevõime kaotas. Ehkki Valve ema oli oma vanematega prohvet Maltsveti ajal Siberisse rännanud, naasis ta kodumaale. Nüüd läks pere tapi korras ja tagasi tuli vaid vend, kes lastekodusse sattus. Ema-isa surid Siberis mõneaastase vahega.
Uus elujärk
Valve Ehala, kes astus Valga gümnaasiumisse, hakkas äraelamiseks tööd otsima. Peagi koges ta, et küüditatute lapsele tööd ei anta. “Keeldusin lõpuks ühest kontorist välja minemast, nõudsin tööd, sest süüa oli vaja,” meenutab Valve. “Olin julge ja saingi koha.”
Neidis jätkas laulmistki, nüüd juba Pärnu muusikakooli juures, kus teda õpetas Klaudia Taev. “Leiti, et mul on särav ja helisev hääleke, olin kõrge sopran, täpsemalt poolkoloratuur,” räägib Valve. Enam ta ei laula, sest pärast eakana kukkudes saadud traumat lauluhääl kadus.
Valve Ehala võeti Pärnu teatrisse tööle, kus ta peagi vallutas publiku südame. Aastail 1944-50 osales ta ühes sõnalavastuses ja enam kui tosinas muusikalavastuses.
Mängis, kuni operetitrupp Endlas likvideeriti. Tema rollid oli Stella Isaak Dunajevski operetis “Vaba tuul”, nimiosa Jacques Offenbachi tükis “Pericola”, Violetta Imre Kįlmani operetis “Montmartre’i kannike”, Valencienne Lehįri loos “Lõbus lesk”. Andrei Miljutini operetis “Rahutu õnn” laulis Valve Ehala Natashat, seda lavastust mängiti Estoniaski, kus tal tuli üles astuda koos Georg Otsaga.
Estonia pakkus pärnulasele ooperikooris tööd, kuid kahjuks polnud tal Tallinnas elupaika. Tagantjärele leiab naine, et kord solistina esinenu enam kooriga ei lepi. “Mulle olid need kuus aastat teatris päris rasked, sest olin väikese teatripraktikaga ning teatrialase hariduseta,” tunnistab ta. “Eks mängi siis.”
Miskipärast ei meenuta vanaproua teatrit pikemalt. Ta mainib, et seal oli suur hulk andekaid, aga võimatuid tegelasi, kes noorele inimesele väga sügava mulje jätsid.
Valve uus elujärk algas abieluga, hiljem sündis perre tütar ja aastaid töötas Valve Ehala-Ott Pärnu kooride hääleseadjana. Pensionipõlves oli ametis teatri valvelauaski.
Naine nimetab, et teda on kõikjal ümbritsenud töönarkomaanid. “Ma tahaks neile ikka öelda, et tee tööd, kui meeldib, aga jäta oma hinge jaoks ka aega. Elul pole mõtet, kui me ei anna endale mahti ilu näha,” tõdeb Valve Ehala-Ott.
“Mulle on alati meeldinud loodus, teater ja kunst. Ilu nägemise ja selle mõistmise kaudu kogutaksegi hingeilu.”