Ajalugu: Esimesed Eesti Vabariigi postmargid ja ajutised postitemplid.

13. novembril 1918 asus Hindrek Rikand Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse korraldusel moodustama posti peavalitsust. Noorele vabariigile oli postiteenistuse kiire käivitamine eluliselt vajalik.

Esimene ülesanne oli avada saksa okupatsioonivõimude suletud postiasutused ja need tööle rakendada. Olukord oli enam kui keeruline, sest vene postiametnikud olid lahkunud, postijaamade vara rekvireeritud või laiali tassitud. Samad hädad olid Pärnumaal.

Pärnu-Heinaste trassil pidid vallad korraldama postivedu isegi käsukorras, sest madala töötasu tõttu ei leitud postivedajaid. Oluliselt leevendas postiveo taaskäivitamist küllaltki tihe raudteevõrk.

Kõigile raskustele vaatamata oli 1918. aasta novembri lõpuks alustanud tööd enamik maakonna postiasutusi, sealhulgas Pärnu postkontor Theodor Kornfeldti juhtimisel.

Esimene Eesti Vabariigi margisari “Lillemuster” (kunstnik Rudolf Zero) ilmus nii: viiekopikaline oranzh alates 22. novembrist 1918, 15kopikaline helesinine 30. novembrist 1918, 35pennine (pruun, oliivikarva või hall) 18. jaanuarist 1919 ja 70pennine rohekasoliiv alates 23. jaanuarist 1919.

Margid olid perforeerimata, välja arvatud 15kopikaline, mida lasti väheses koguses välja ka perforeerituna (augustatud). Hulgaliselt on postmeistrite perforeeringuid.

Sarja trükiti mitmes väljaandes juulini 1919. Ametlikult kehtisid “Lillemustrid” 30. juunini 1926, reaalselt esineb neid põhiliselt 1918.-1919. aasta postisaadetistel.

Vabadussõja tingimustes ei olnud võimalik valmistada uusi postitempleid ning postiteenistuse käigushoidmiseks kasutati kõikvõimalikke templeid.

Ajutiste templite kasutusajaks loetakse aastaid 1918-1920, üksikjuhtudel esines hilisemat järelkasutust.

Kõik Pärnumaa postkontorid (Pärnu, Tõstamaa, Pärnu-Jaagupi, Sindi, Tori, Vändra, Lelle, Kilingi-Nõmme, Abja, Mõisaküla, Nuia, Halliste, Häädemeeste, Kabli ja Heinaste) kasutasid ajutisi templeid.

Eero Lõhmuste, filatelist