22. jaanuaril 1905 (kuupäevad vana kalendri järgi - O. E.) algas streik Pärnu Waldhofi vabrikus. Seal vägivallatsenud rahvahulk suundus linna ja pani töö seisma saeveskites (Wielhuisen, Fröhling), õllevabrikutes (Bliebernicht, Puls) ning muudes tehastes. Isegi üks bordell pandi põlema, ”linnud“ peletati laiali ja takistati tuletõrje tööd.
25. jaanuaril toimus Pärnu linnavalitsuse istung, millest võtsid osa Pärnu suuremate kaubamajade ja vabrikute esindajad ning üks Waldhofi tehase direktoritest.
Hirm mässu ees sunnib tegutsema
Hirmunud härrad otsustasid sedamaid paluda Liivimaa kubernerilt, et kohaliku politsei appikarje peale 27. jaanuarist Pärnusse komandeeritav Krasnojarski polgu rood võiks siia jääda kauemaks korda taastama ja üldse peaks tulevikus olema Pärnus pidevalt kaks roodu soldateid. Arvati, et rahutused võivad korduda ning Pärnu politsei ei saa korraloomisega hakkama.
Kõige palavamat soovi sõdurite järele ilmutas Waldhofi vabriku direktsioon, keda 1500 streikijat oli tõsiselt hirmutanud. Eks nad ise olid streikijad sisse toonud.
Linnavalitsus mõistis küll, et alaline garnison toob linnale suuri kulusid ja ebamugavusi, kuid äreva olukorra tõttu pidi sellega leppima.
31. jaanuaril teatas kuberner linnapea Oskar Brackmannile, et toetab Pärnu garnisoni loomist.
Nüüd oli linnavalitsusel uus mure südamel: kuhu paigutada soldatid? Leiti, et otsekohe tuleb korda teha kaks linna omandis vana kasarmut ja ehitada kaks uut. Juba veebruaris ostis linn vundamendikive ja palke kokku 4370.80 rubla eest.
Aprilli algul saabus Tartust Pärnusse 95. Krasnojarski polgu komandör ja takseeris siinseid kasarmuid. Tulemus oli Pärnu linnale masendav: seinad mädad, laed madalad ja ruumid sõjaväele kõlbmatud.
Kuigi arvati, et suurel Venemaal võib olla veel hullemaid kasarmuid, otsustati teha nendes hoonetes kapitaalremont. Eelarve nägi ette kulutada mõlemale hoonele remondiks 4000 rubla. Samal ajal koostati uute kasarmute plaanid ja eelarved.
Kasarmud pidi laotama tellistest ning katused kaetama tsemendist katusekividega.
Kulutused hoonetele, piirdeaiale, kaevule ja territooriumi plaanimisele ulatusid 34 000 rublani.
Kuna Waldhofi vabrik oli huvitatud alalisest garnisonist, lubasid direktorid tasuda poole kasarmute ehituskulust. Nii alanesid linna kulutused ja moodustasid esialgu ainult 25 000 rubla.
Kopik pooleks ja juuksekarv lõhki
26. aprillil kiitis volikogu linnavalitsuse sammud heaks ja otsustas paluda kubernerilt luba kulutada 25 000 rubla linna tagavarakapitalist kasarmute ehituseks.
24. mail saabusid Pärnusse kindralleitnant Romanenko ja polkovnik Levtsov, vaatasid linnapeaga üle kasarmute ehitusplatsi ja leidsid selle väga sobiva olevat.
Vanade kasarmute remondi kohta arvas kindral, et piisab, kui remontida Kalamehe tänava kasarmu, kuhu paigutatakse ajutiselt üks rood, kuna teise roodu võtab oma katuse alla Waldhofi vabrik, millega ettevõtte direktor Zigmundt silmapilk nõustus.
Linnapea Brackmanni rõõmuks, kes igat linna kopikat ihnsalt hoidis, jäigi Riia tänava kasarmu remontimata ja Kalamehe kasarmu tegi augusti lõpuks korda meister K. Klein 2995.50 rubla eest.
16. juunil teatas kuberner linnapeale, et siseminister on lubanud linna tagavarakapitalist kulutada juba mainitud 25 000 rubla.
Linna tehniku R. Fröhlingi koostatud kasarmute plaanid edastati polgu komandörile kinnitamiseks. 28. juunil saadi teada plaanide heakskiidust ja sellest, et Peterburis on nõusse jäädud Pärnusse kahe roodu sõjaväe majutamisega.
Nüüd hakkas linnavalitsus kibekiiresti ehitusmeistrit palkama, sest palju ilusat ehitusaega oli juba tühja läinud. Klein nõustus ehitama 17 000 rubla eest, G. Darmer aga 500 rubla odavamalt. Kuna Klein polnud nõus kopikatki alla jätma, sai töö endale Darmer.
Läheb ehitamiseks
Linnavalitsuse istungil 2. juulil teatas Darmer, et on valmis hooned ehitama koguni 15 400 rubla ehk 30 800 rubla eest. Darmerile anti töö järgmistel tingimustel: ehitatakse linnavalitsuse koostatud plaani alusel, väikesi plaaniväliseid muudatusi ei tasustata, suuremad makstakse välja vastavalt tegelikele kuludele.
Nõue oli ehitada ainult kõige paremast materjalist, kasutada vaid kuivi laudu ja prusse. Linnavalitsuse varutud materjalid tuli üle võtta linnavalitsuse omahinnaga ning nende maksumus arvestatakse maha lõppsummast.
Ehitamine pidi algama sedamaid ja lõpetatama 1. detsembriks 1905. Lõplik valmimine oli kavandatud 1. augustiks 1906, kusjuures iga hilinenud päev tähendas 25 rubla trahvi.
Et ehitaja oma kohustusi ausalt täidaks, oli ta kohustatud sisse maksma kautsjoni kümme protsenti ehituse üldhinnast. Kautsjon, mis võis olla väärtpaberites või obligatsioonides, jäi linnavalitsuse käsutusse veel aastaks pärast ehituse valmimist.
Kui selle aja jooksul avastatakse ehituseksimusi, kulutatakse kautsjon nende vigade kõrvaldamiseks, ja kui sellest ei piisa, müüakse ehitaja vara.
5. juulil saabus luba paigutada Volmarist (Valmierast) ümber Pärnusse kaks Krasnojarski polgu roodu. Varsti saabusid kinnitatult uute kasarmute ehitusplaanid. Ainult et nüüd tuli ehitada veel eraldi söökla, köök, pagaritöökoda ja nende laod.
Hoovi keskele ettenähtud väljakäigu asemel tuli need ehitada vahetult kasarmutesse. Kuigi nõuded tõstsid ehituse maksumust, kuulusid need täitmisele ning plaanid ja eelarve koostamisele. Lisaeelarve oli 8635.87 rubla.
Linn hakkas nuputama, kuidas odavamalt hakkama saada. Linna varudest leiti vasest veekeedukatel, oma peale võeti katuste katmine. Lõpuks läks lisaeelarve linnale maksma vaid 3850 rubla, niisama palju pani välja Waldhof.
Uued kasarmud valmisid 1905. aasta novembris. Darmerile maksti vaid 23 000 rubla, sest katused ja tulemüürid kattis tsementkividega linna tehnik Fröhling oma meestega, kulutades selleks 3000 rubla.
Lõplikult olid kasarmud valmis 1906. aasta septembris ning 6. oktoobril võtsid need pidulikult vastu garnisoni ülem polkovnik Sklifasovski ja 13. ning 16. roodu komandörid kaptenid Speranski ja Schnickwaldt.
Kokku kulus kasarmutele 46 729.43 rubla, millest poole maksis Waldhofi vabrik.
7. oktoobril õnnistasid preester Suigussaar ja diakon Vassiljev ohvitseride ning linnasakste osavõtul kasarmud. Järgnes lõunasöök ja linn ei unustanud kostitamast kahe roodu sõdureidki.
Eesti Vabariigi kaitseväe 6. pataljon saabus Viljandist nendesse kasarmutesse 13. juulil 1921.
Ruumid vajasid hädasti remonti ja kuna kasarmud kuulusid linnale, muudeti need linnavalitsuse lahkel abil varsti kauniks ning koduseks.
Nõukogude Liidu lagunemise ja punaväe lahkumise järel anti kasarmud kaitseministeeriumi bilanssi, kus need on praegugi.