Mees, kellele meeldisid laval negatiivsed rollid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eero Tari oli sündinud 14. oktoobril 1914. aastal Pärnus. Oma esimese elukutse õppis ta selgeks trükikojas, kus töötas trükiladujana-küljendajana.
Et noormehele meeldis laulmine, täiendas ta end laulmises, esinedes sageli kontsertidel solistina. Pärnu publikule oli Eero Tari tenor omal ajal väga tuttav.
1932. aastast sidus Tari enese teatriga. Ta alustas Endlas koorilauljana, järgnesid Estonia ja Vanemuise koor. Peagi tulid osatäitmised operettides.
Oma viimase operetirolli mängis Tari Pärnus 1948. aastal Rombergi „Kõrbelaulus". Hiljem lõpetati Pärnus operettide kui kuluka zhanri lavastamine ja Tari nimetati draamanäitlejaks.
Pärnu Endla teatris töötas Eero Tari aastatel 1932-1935 ja 1947-1961.
Tari lavategelaste nimekiri on küllalt pikk ja nende hulgas leidub rida negatiivseid kujusid, nagu näiteks allakäinud ning joomisele andunud Teterov Gorki „Väikekodanlastes", joodikust liiderdaja Prohhor sama autori „Vassa Zhelesnovas", soliidne ja elegantne, kuid äärmiselt julm ning südametu major Peterson Galani näidendis „Kuldse kotka all", trahteri Prits Treier Koidula „Kosjaviinades". Viimasena mainitud rollis tulid ilmekalt välja nimitegelase Pritsu eritahud: vaga ja peenike Tapiku perenaisega, pealetükkivalt lipitsev Triinuga, mesimagus Eevaga ja salvavalt tige Kelguga. Tari osade loetellu kuuluvad samuti Punga Mart Kitzbergi "Punga Mardis ja Uba-Kaarlis", Lopahhin Tshehhovi „Kirsiaias".
Eero Tari on öelnud, et mõne nõrkusega ning halbu inimesi on huvitavam mängida: ei saa halba ainult halvaks mängida. Erinevad on kombed ja käitumisviisid. Kui negatiivse tegelase puhul esile tuua üksnes tema halvad jooned, inimliku põhjenduseta, jääb roll vereta ning kireta.
Lavastaja Kulno Süvalep on nimetanud, et satiirilistes ja grotesksetes rollides oli Tari asendamatu, tema tahe ja kontsentratsioonijõud märkimisväärne.
Tari üheks paremaks osatäitmiseks peetakse Punga Marti Kitzbergi näidendis „Punga Mart ja Uba-Kaarel". See oli Pärnu teatri kavas viis aastat (1954-59), tükiga esineti 155 korda ja püstitati toona vaatajarekord (45 017).
1961. aastal kutsus Kaarel Ird Tari Tartusse Vanemuise teatrisse, kus tema esimeseks rolliks sai kaupmees Silk Kitzbergi „Rätsep Õhus". Vanemuiseski teenis Tari arvustajatelt peaaegu alati positiivse hinnangu.
Eero Tari oli näitleja, kes oskas kõige väiksemastki tegelaskujust luua meeldejääva inimtüübi, kes ei sarnanenud varem mängitutega.
Näitlejana jälgis Tari täpselt teksti iga sõna. Kui aga lavastaja leidis midagi parandada, reageeris ta oma aegluse ja rahulikkuse kohta kiiresti: kohe oli tal uus variant valmis.
Rahuliku iseloomu ja vaikiva omaette mõtlejana oli Tari kolleegide hulgas teada-tuntud ning nad ei pööranud sellele tähelepanu. Tema vaikimine ei häirinud kedagi. Ikka tasa ja targu, see oli Tari põhimõte.
Näitleja Herta Elviste on meenutanud: „…Vahel tuled viimasel minutil proovile, tema astub kindlal ja rahulikul sammul Vanemuise mäest üles, mõtetes ja enesega rahulolev. Mida ta küll mõtleb? Tema hilinemisega oleme kõik harjunud… Ma pole seda inimest iial vihasena, protestivana näinud… Sihuke rahulik ja heasüdamlik inimene, kes ei teeks kärbselegi liiga. Mitte mingeid intriige ega stseene. Kolleegina tore inimene…"
Eero Tari suri 12. juunil 1984 ja maeti Pärnu Alevi kalmistule.