Laupäeval käisid Pärnu Paradiisi restorani missikonkursil parimate hulka pääsenud neiud auhinnareisil Lätis Lido jõulukülas.
Paradiisi missid käisid jõulukülas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aasta jaanuaris alguse saanud konkursi viie eelvooru jooksul selgus kümme finalisti. Nende hulgast valiti 5. detsembril lõppvoorus publiku lemmik Nella Norden (6), teine printsess Margaret Pappa (9), esimene printsess Reena Pärnat (11) ja “Miss Paradiis 2004” Reili Kaljund (9).
Ürituse idee autor on “Miss Estonia 2001” esimene printsess Ragne Sinikas: “Iga väike tüdruk tahab ju missiks saada. Küll mängitakse seda sünnipäevadel ja igal pool mujal ka. Et ma ise olen missindusega seotud, mõtlesime, et miks mitte proovida ka lastega.”
Paradiisi restorani poolt aitas teostusele kaasa restoran Annika Törmälehto. Üritus toimus pühapäevastel lastehommikutel Paradiisis.
Võistlus andis osalejatele aimu tõelisest missikonkursist. Tüdrukutel tuli end tutvustada, läbida fantaasia-, tantsu- ja joonistusvoor.
Neid hindav žürii oli igas kuus erinev. Kohal käis mitu Pärnu missi, esindajad Laine Mägi tantsukoolist ja WAF Dance’ist ning teised missindusega seotud inimesed.
Laine Mägi tantsukool esines ka eelvoorudes ning seadis lõppvõistluseks väikeste missikandidaatide liikumise.
Auhinnaks reis jõulukülla
Auhinnareis leidis aset möödunud laupäeval. Missikandidaadid ja võistluse korraldajad kogunesid kella kaheks pärastlõunal võistluspaika ehk restorani Paradiis ja istusid siis bussi peale, mis rahva Lido jõulukülla sõidutas.
Reis ei olnud väga pikk ning sõit möödus vaatamata lörtsisele ilmale rahulikult.
Lido jõuluküla koosnes ühest suuremast kolmekorruselisest majast, mida ümbritsesid jõulutulede säras väiksemad ühekorruselised hooned.
Suures majas said missid einestada rikkaliku valikuga rootsi lauas.
Veel oli jõulukülas suur uisuväljak, mis oli suurema osa ajast avatud külastajatele, kuid aeg-ajalt toimusid seal ka Lido küla kostümeeritud uisutajate esinemised. Kuigi missid ise ajanappuse tõttu esinema ei jõudnud, said nad ühest esinemisest osa, sest sattusid õigel hetkel õiges kohas olema.
Lido jõuluküla iseenesest on Lätis asuv lõbustuskoht, mis on tasuta avatud kõigile külastajatele. Eraldi tuleb maksta vaid uisutamise ja söögi eest.
Et misside auhinnareis langes laupäevasele päevale, oli nendega ühel ajal jõulukülas tohutult palju rahvast.
Julgelt võib väita, et külastajatest pooled olid eestlased. Silma jäi ka Pärnu inimesi, eelkõige õpilasi, mis tähendab seda, et Lido jõuluküla on eestlaste seas populaarne.
Soovitan minna jõuluküla kaema argipäeval, sest rahvast oli nädalavahetusel nii palju, et pidevalt tuli järjekordades oodata.
Kahju on ainult sellest, et õige jõulutunne jäi lume puudumise tõttu jõulukülastki saamata. Mis jõulutunnet sa läbi pori majast majja rühkides tunda saadki.
Nii suure ettevõtmise puhul oleks minu arvates mõttekas investeerida näiteks kunstlume tegemise masinasse, sest see annaks külale jõulutunde osas võrratult juurde.
Ja ega lumemasina muretsemine Lidosse nii võimatu olegi, uisuvälja jää oli juba praegugi ju kunstlikust materjalist. On näha, et mõtted töötavad õiges suunas.
Misside jõuluküla külastus koosneski väikesest tiirust külas, kohtumisest seal elava kaheksa jõuluvanaga ning lõunasöögist.
Kui iseseisvalt jõulukülla minna, tuleks kindlasti arvestada, et korra päevas peaks ikka sööma, ja kaasa võtta natuke raha.
Hirmkallis seal küll ei olnud, kuid tavahindadega võrreldes ka mitte odav. Klaas mahla maksis näiteks Eesti rahas umbkaudu 23 krooni.
Ainuke asi, mis reisi puhul natuke häiris, oli see, et pidevalt tuli igasuguste asjade ja inimeste järel oodata. Küll juhtus seda jõulukülas järjekordades ja siis veel bussis teiste sõitjate tõttu.
Eks see ole muidugi suurema seltskonnaga reisimise puhul tavaline. Kuid tundus, et noored missihakatised ei lasknud ootamiste tõttu oma tujul langeda.
Shoppamine pealekauba
Pärast Lido jõuluküla lasti sõitjad veel lahti suurde kaubanduskeskusesse, kus kõigi poodide külastuseks küll aega nappis, kuid emadele-isadele-vendadele viimiseks said kõigi kotid kommi täis.
Tundus, et väikestele missidele, kes enam või vähem “jõuluvanausklikud” olid, jättiski kõige meeldejäävama mulje jõuluvanadega kohtumine, oli neid ju kogunisti kaheksa.
Ühe jõuluvanaga jäid tüdrukud ka vaatamata keelebarjäärile pikemalt vestlema ning said temaga koos piltigi teha.
Loodetavasti jäid Paradiisi missid oma auhinnareisiga rahule. Nende eestikeelne suhtlemine umblätlasest jõuluvanaga näitab kõige paremini seda, kuidas jõulupühad inimesi ühendavad.
Kreet Prants