Obermann kujundas „Meie Matsi“ tähtraamatu ja tegi pilapilte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Graafik ja karikaturist Erik Obermann (pseudonüüm Hering, Heeringas, Seledka) sündis 27. jaanuaril 1890. aastal Tartus viilitöökoja omaniku perekonnas. Oma lühikese, kuid aktiivse elu pühendas ta jäägitult joonistamisele ja kunstile.
Lõpetanud kohaliku reaalkooli, siirdus Obermann 1907. aastal Peterburi ja alustas kunstiõpinguid sealses kunstide edendamise seltsi koolis.
Aastatel 1908-1909 jätkas õppimist Müncheni kunstiakadeemias H. Groeberi juures. Aastatel 1909-1910 oli mõnda aega Pariisis. Viljeles sulejoonistust.
Juba enne seda olid noore Erik Obermanni humoorikad olustikupildid, võimukandjaid ja tõusikuid pilkavad karikatuurid, mis ilmusid kohalikes pilkelehtedes (Sädemed, Rahva Lõbuleht jt), rahva hulgas populaarsed.
Ka “Meie Matsi” tähtraamatu kujundajana oli ta hinnatud. Pariisis keskendus Obermann suurilmaelu varjukülgede grotesksele ja erootilisele kujutamisele (“Kohvikus”, “Daam” 1910). Ta tegi ka stiliseeritud idamaiste motiividega tushijoonistusi.
Nendega oli illustreeritud “Noor-Eesti” IV album (1912). Albumi jaoks oli ta teinud üle paarikümne joonistuse, kuid arusaamatuste tõttu albumi koostajatega avaldati neist vaid seitse. Seetõttul loobus Obermann “Noor-Eesti” III kunstinäitusel osalemast.
Pariisis suhtles Obermann seal elavate eestlaste Rudolf Tassa ja Friedebert Tuglasega, kes hindasid noore lootustandva kunstnikuhinge edasipüüdlikkust, pidades teda üheks omanäolisemaks ja andekamaks nooreks kunstnikuks.
Hiljem sai Obermanni koduks La Ruche - Mesipuu, mis andis peavarju paljudele eesti kultuuritegelastele.
Nagu aimates oma kiiret kustumist, ruttas ta elamisega. Alalised majanduslikud raskused mõjusid noorele alles arenemisjärgus organismile laastavalt. Ja tema tagasihoidlikkus jättis hiljaks sõprade abi. 1910. aastal käis ta jalgsi Pariisist Brüsseli maailmanäitusel, millele järgnesid sõprade kogutud rahaga terviseparandusreisid Lõuna-Prantsusmaale ja Alzhiiri. Kõik see aga oli juba hiljaks jäänud. Laastav tiisikus oli teinud oma töö.
Erik Obermann suri 21aastaselt 12. veebruaril 1911 Marseille’ haiglas.
Friedebert Tuglas on märkinud selle kohta: “Selline oli paljude “pahemal kaldal” olevate kunstiinimeste saatus.
See oli päevast päeva kiratsemise, vaesuse ja viletsuse, saamatuse ning lootusetuse sümbol, mis ei olnudki nii erandlik. Erik Obermanni eraldab ta seltsimeestest ainult see, et ta saatus on lõpuni kujunenud, viidud viimse piirini: nimelauata ja lilleta hauakääpani kusagil Vahemere rannal…”
Oma lühikese elu jooksul suutis Erik Obermann jätta tulevastele põlvedele ligi 500 karikatuuri ja sümbolistliku sisuga tushijoonistust.