Euroopa Liidu ühisraha euro eeskujul kavatseb mitu Aafrika ingliskeelset riiki käibele võtta oma ühisraha eco.
Aafrika ihkab kehtestada ühisraha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitu korda edasi lükatud
Lääne-Aafrika ühisraha pidi kehtima hakkama 1. juulil 2005, seda isegi juhul, kui liikmesriigid ei suuda täita selleks ajaks nelja nõutud kriteeriumi.
Nõutakse aga, et inflatsioon oleks alla viie protsendi, välisreservidest peaks saama katta vähemalt kuue kuu impordi, eelarvedefitsiit ei tohi olla suurem kui neli protsenti ning keskpanga võimalused katta eelarvedefitsiiti on piiratud kümne protsendiga eelmise aasta maksutulust.
Nüüd aga on kuulda jutte, et sellest tähtajast on loobutud ja alles käesoleva aasta lõpus arutatakse asja uuesti.
Juba 2000. aastal asutati Lääne-Aafrika rahandustsoon (WAMZ) eesmärgiga kehtestada tugev ja stabiilne valuuta, konkureerimaks prantsuskeelsete riikide CFA frangiga, mille vahetuskurss on seotud euroga ja mis on tagatud Prantsuse Panga poolt. Kaugemaks sihiks seatud CFA frangi ja eco ühendamine annaks Lääne- ja Kesk-Aafrikale ühise ja loodetavasti stabiilse raha.
WAMZi liikmeskonda kuulub viis riiki: Gambia, Ghana, Guinea, Nigeeria ja Sierra Leone. Neist ainsana on CFA frank käibel Guineas, kes koos Mauritaaniaga loobus frangitsoonis osalemisest. Tooniandvaim selles seltskonnas on aga kahtlemata umbes 136 miljoni elanikuga Nigeeria.
Ühine regionaalvaluuta pidi kehtima hakkama juba kolm aastat tagasi, kuid jäi mitmesugustel põhjustel teostamata. Mullu WAMZi uueks juhiks valitud Guinea president Lansana Conté lubas kindlalt, et 1. juulil 2005 uus raha käibib.
“Kui me ei suuda ühisraha kehtestada, oleme petnud oma kodanikke,” lisas Gambia president Yahya Jammeh.
Rikkad, kuid vaesed riigid
Eco kasutuselevõtuga eeldatakse positiivseid suundumusi: tekib suur regionaalne turg, väheneb inflatsioon, stabiliseeruvad hinnad ja valuutakurss, suurenevad otsesed välisinvesteeringud.
Ometi pole mõni riik täitnud majanduspoliitilisi kohustusi ega tasunud organisatsioonile oma võlgu. Mitut WAMZi liiget iseloomustab nõrk valuuta ja krooniline eelarvedefitsiit ning nende riikide keskpangad trükivad väärtusetut raha üha juurde.
Huvitava vastuoluna joonistub esile tõsiasi, et kuigi WAMZi riigid ekspordivad suures mahus naftat, kulda, teemante, kakaod, on nende majandus tuntavalt nõrgem vähemate loodusvaradega frangitsooni riikidest. “Oleme loodusvarade poolest rikas piirkond, kuid sellele vaatamata vaesed ja hädised,” tunnistas Gambia president.
Muudatused frangitsoonis
Ka CFA franki kasutavad kaheksa Lääne-Aafrika riiki (Benin, Burkina Faso, Cote d’Ivoire, Guinea-Bissau, Mali, Niger, Senegal, Togo) teevad muudatusi.
Eelmisel aastal vahetasid nad senised rahatähed turvalisemate ja otsesõnu puhaste rahatähtede vastu, et vältida röövitud raha käibeletulekut, sest viimasel paaril aastal on mitu suurt panka tühjaks tehtud.
Vanad paberrahad on ka sõna otseses mõttes räpased ja väga nakkusohtlikud, pärast raha puutumist soovitatakse korralikult käsi pesta. Uued kupüürid on võltsimiskindlamad.
Uutel moodsama kujundusega värvirikaste rahatähtede ühel pool on rongid ja lennukid, teisel pool loomad.
Uudis rahavahetusest ei jõudnud aga kõikidesse kolgastesse ning osa talupoegi ja farmereid jäi säästudest ilma.
Üleilmne ühisraha
Võimalik, et kunagi asendatakse maailmas käibelolevad ligi kakssada valuutat üheainsaga. Igatahes osa majandusteadlasi ja rahandusspetsialiste unistab sellest. Isegi uue raha nimi on juba välja mõeldud - dey, mis tuleb kolme valuuta (dollar, euro, jeen) ingliskeelsete sõnade esitähtedest, sest tõenäoliselt saavad just need tulevikuraha aluseks.
Ühisraha pooldajate sõnade järgi säästaksid ettevõtted ja majapidamised aastas sadu miljardeid dollareid juba tänu sellele, et kaoks vajadus üht valuutat teiseks vahetada, ühesõnaga jääksid ära rahavahetuskulud. Kaoksid rahvusvaluuta kriisid, mis on viimastel aastatel painanud Argentinat, Mehhikot, Taid, Venemaad.
Ükski riik ei peaks enam hoidma välisreserve (valuutat, võlakirju) seismaks vastu turu suurtele kõikumistele ja ebastabiilsusele. Valuuta kõikumiste kadumine stabiliseeriks rahvusvahelist majandust. Ettevõtetel kaoks vajadus arvestada võimalike valuutakursside muudatustega.
Puudusteks peetakse, et ükski riik ei saaks enam iseseisvalt rakendada rahapoliitikat ja reageerida spetsiifilisele majandusprobleemile. Näiteks kaoks võimalus vajadusel vähendada intressimäärasid. Rahvuslikud keskpangad ei saaks enam hoida oma riigis inflatsioonitaset madalal.
Ülikeeruliseks võib osutuda ka maailma keskpanga jaoks optimaalseima valitsemissüsteemi leidmine. Inimesed ei pruugi suhtuda väga mõistvalt rahvusliku valuuta kaotamisse, pidades seda analoogiliseks oma lipu kaotamisega.