Teatridirektor Ain Roost naudib loomingulise kollektiivi juhtimist

Ain Roostil läheb Endla teatri direktorina üheteistkümnes aasta ja amet pole teda selle ajaga veel sugugi ära tüüdanud. Foto: parnupostimees.ee

Endla teatri direktor Ain Roost töötas enne praegusesse ametisse jõudmist mitmel töökohal, kõik need olid justnagu ettevalmistuseks, et teatrit juhtima hakata.

Kas üheteistkümnendat aastat Endla teatri direktorina töötades võite öelda, et kogu eelnev elukäik on olnud ettevalmistus selleks ametiks? On see meelepärane töö?

Jah, see on koht, kus mulle meeldib töötada. Kui ütlesite, et kõik eelnev on olnud nagu ettevalmistus, siis tõepoolest: vaatamata sellele, et mul pole kunagi lapsepõlves olnud unistust saada teatridirektoriks, on see amet kõigi eelnevate tegevuste kontsentratsioon. Tõenäoliselt on selle üks eeldus minu humanitaarne haridus.

Ja lõpuks liigutab juhus ehk saatus meid kui nuppe igaviku malelaual.

Teatridirektori ametikohale ei kandideerinud te sugugi tühjalt kohalt, huvi teatri vastu ja suhe sellega on ju ammune.

Esimest korda käisin teatris vist kolmandas või viiendas klassis, täpselt ei mäleta, aga vanemad viisid, eks ikka harituse pärast. Minu sünnilinn on Kiviõli, mu isa ja ema elavad seal praegugi. Lõpetasin seal keskkooli, pärast seda läksin Tallinna pedagoogilisse instituuti, praeguse nimega Tallinna ülikooli. Seal õppisin kultuurhariduse kateedris näitejuhtimist.

Meil oli väga tore grupp. Koos minuga õppisid tuntud näitleja Egon Nuter, teleprodutsent Raivo Suviste. Kolm aastat elasin peda ühikas ühes toas isand Urmas Otiga, praeguse raskekahuriga telemaastikul. Muusikutest käisid meie kursusel Pärnumaal tuntud kultuuri- ja pillimees Viljar Soomre, raadioajakirjanik Jaak Ojakäär, Eesti parim kidramees Riho Sibul ja palju teisi toredaid, aga avalikkusele vähem tuntud inimesi.

Mul on palju huvitavaid lugusid meenutada, aga need jäägu memuaaride jaoks.

Sellest peda koolist on meil teatris teisigi peale minu: näitlejad Piret Laurimaa ja Katrin Valkna, Ahti Puudersell ja Sepo Seeman, asedirektor Roland Leesment.

Tore kool, sealt tulid läbilöögivõimelised inimesed.

Millal teil tekkis tunne, et tahate oma elu teatriga siduda?

Täpselt ei teagi, aga ju ta mingil hetkel tekkis.

Keskkoolis meeldis mulle kirjandeid kirjutada, meil oli fantastiline eesti keele ja kirjanduse õpetaja, tema andis võimaluse teisiti mõelda ja öelda. Ta on praegugi Kiviõli keskkooli õpetaja ja loodan, et ta õpetab sealkandis väheseks jäänud eestlasi õigesti mõtlema. Meie harvad kohtumised on just teatris aset leidnud. Tõenäoliselt temalt ka see teatriviirus.

Kui ma ausalt ütlen, siis käisin korra isegi lavakunstikateedris proovimas, et näitlejaks õppida, aga ei pääsenud. Eesti teater on sellega palju võitnud. Nooruse uljus. Näitlejaamet ei ole minu jaoks.

Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetanuna saite suunamise Pärnumaale. Kus te tööle hakkasite?

Suunati Tihemetsa sovhoostehnikumi ametiühingu klubisse. Sellega oli aga natuke keerulisem lugu. Nimelt teadsin, et paar kuud pärast tööle asumist tuleb nagunii sõjaväkke minna, ja valisin täiesti huupi ühe koha nende hulgast, mis meile välja oli pakutud. See koht oli Oidrema, kuhu pidin rahvamaja juhatajaks minema.

Selgus, et meie kursusel oli mitu tüdrukut, kes soovisid minna tööle Tallinna linnuvabriku klubisse, sest olid seal juba praktikal käinud.

Linnuvabriku klubi aga suunatavate asutuste nimekirjas polnud - oli selline tobe nõukogudeaegne süsteem. Siis meile öeldi, et enne nemad linnuvabrikusse ei saa, kui Tihemetsa koht on täidetud.

Mulle räägiti auk pähe, et mis ma sinna Oidremale lähen. Jäingi nõusse. Tihemetsas oli veel see eelis, et seal oli ametiühingu klubi, Oidremal aga riiklik rahvamaja. Palk oli Tihemetsas tervelt 20 rubla suurem, 110 rubla. Ja Tihemetsa pakkus elamiseks vastvalminud korterit.

Sõjaväes käisite ikka ära?

Tegelikult ei käinud, sõjaväest olen viilinud kogu elu. Pärast keskkooli lõpetamist kohe kõrgkooli minna ei õnnestunud ja mind nagu teisigi ootas Vene kroonu.

Kohaliku sõjakomissariga suheldes selgus kurb tõsiasi: meie vaated ei kattunud. Ta lubas mind saata kaugele Põhjamerele, kus elavad valged karud. Ja allveelaevale, kust tagasi tulles pole vaja kammi osta, ja kõik sellised russistlikud rõõmud.

Mõistsin, et see romantiline väljavaade ei ühti minu rännuihalustega.

Koolivend Meelis Virkebau oli end just möllinud toonasesse Dvigateli sõjatehasesse tööle, sest seal töötavad noormehed said sõjaväest pikendust. Viisin ka avalduse ja sain tööle.

Tegime seal seadmeid piimatööstusele, nagu meil allkirja vastu kästi öelda. Tegelikult tegime midagi rauast, mingeid tünne, võib olla olid need salajased, suure riigi sõjatünnid. See oli naljakas koht. Sellest “tünnivabrikust” käisid läbi paljud tänapäeval tuntud pillimehed, heliloojad ja ärimehed.

Kui Tihemetsa juurde tagasi tulla, siis olime enne seda suvel abiellunud ja läksime koos Enega Tihemetsa. Tema kodulinn oli Haapsalu, minul Kiviõli. Sattusime olude sunnil - riikliku suunamisega - meie jaoks uude tundmatusse paika Eestimaal.

Pedast suunati neli värsket kultuuritöötajat Pärnumaa kultuurimajadesse tööle. Ja kohe hakkas Vene armee meid jälle tahtma.

Pärnu toonased juhid aga otsustasid, et noori spetsialiste on vaja rohkem Pärnumaale kui suurele kodumaale, ja meile korraldati ümbersuunamine kultuurist haridussüsteemi - maakooli õpetajaks. Maakooli õpetajaid nimelt sõjaväkke ei võetud.

Nii käisin Allikukivi koolis tunde andmas, olin 5. klassi juhataja ja töötasin ka klubis.

Õpetasin poistele puutööd, eesti keelt ja kaks tundi andsin ka matemaatikat.

Matemaatika pole kunagi minu tugevaim ala olnud, kuigi praegu puutun sellega üpris tihedalt kokku. Nüüd ütlen: noored, õppige matemaatikat ja inseneriteadusi, numbritest ja loogikast saab kõik alguse.

Pidasite klubitööl vastu vaid kolm kohustuslikku suunamisaastat.

Läksin tööle Kilingi-Nõmme metsamajandisse, et looduses tuulepead tuulutada ja perele suuremat raha teenida.

Tihemetsa sovhoostehnikumi toonane direktor Värdi Ernits, nüüd juba manalamees, kutsus mind aga üsna pea tagasi ja pakkus ametiühingu esimehe palgalist kohta. Töötasin seal mõne aasta, kuni 1989. aastal Pärnu rajooni täitevkomitee esimees Rein Kirs mind kultuuriosakonna juhatajaks kutsus.

Mõni aeg hiljem sai teist koguni Pärnu asemaavanem.

See oli keeruline aeg, riigikord muutus. Täitevkomiteest sai maavalitsus ja selle esimehest maavanem. Asemaavanemaid oli siis kaks: kultuuri, hariduse, spordi, tervise ja sotsiaali asemaavanemana töötasin mina; tööstuse, arengu ja planeerimise, põllumajanduse ning juriidika asemaavanemana töötas praegune maavanem Toomas Kivimägi.

Vist paar aastat pidasin seda ametit. Siis tulid jälle struktuurimuutused. Bürokraatide arvu vähendati üle riigi, asemaavanemate kohad kaotati sootuks.

Siis tuligi juba konkurss Endla teatri direktori kohale.

See oli 1995. aastal. Direktor Olaf Esna tahtis jääda vaid oma hobiga tegelema ja läks pensionile ning siis kandideerisin. Ma ei mäleta, kui palju kandidaate oli, aga ainus ma polnud.

Komisjoni otsusega sain direktoriks mina ja esimese töölepingu sõlmis kultuuriminister Jaak Allik minuga kaheks aastaks. Kahe aasta pärast korraldati kombekohaselt uus konkurss.

Kandideerisin uuesti, sest kõigi ideede teostamine oli poolel teel. Mulle tundus, et see kaks aastat oli meeletult lühike aeg.

Teatris hakkasin alles aastaga aru saama, millest ma aru ei saa. Teise aasta lõpuks hoomasin, mis see teater tegelikult on ja kuidas ta toimib: milline on teater õhtul kell seitse, milline esietenduse hommikul, milline vihmase ilmaga, kuidas reageerib täissaal jne. Olen aru saanud, kuidas siin käitutakse ja hingatakse.

Teie oluliseks tööks saab lugeda seda, et teater renoveeriti.

Teatrimaja on ehitatud 1967. aastal ja vajas põhjalikku uuendust, värskendust.

Mul on heameel, et arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal, kes oli projekteerinud panga poole mõni aasta varem, võttis ka uue osa teha.

Minu kindel veendumus oli, et mitte mingil juhul ei ehita me plekk-karpi, vaid et linnapilti kaunistaks arhitektuuriliselt teatri vääriline juurdeehitus. Seda ei ole teinud mina üksi, vaid kogu teatrirahvas. Mul on olnud lihtsalt võimalus õigel hetkel olla rahalaeva kursimuutmisel kaasarääkija.

Räägitakse, et kunstiinimestega on kõige raskem töötada. Et nad on tundlikud, kapriissed ja pretensioonikad. Kas teie töö raskem osa on töö inimestega või majanduslik pool?

Kahtlemata on teater keeruline kooslus. Liigub suur raha ja suur hoone tuleb majandada, inimestele lubatud palk ja töö kindlustada. Sellest küljest oleme äriettevõte. Teisest küljest aga oleme loominguline tempel, kus altariks on lava. Ohvreid tuuakse seal. Ja kõik toimib selle nimel.

Neile inimestele, kes on laval, tuleb luua kõik võimalused. Meie, kõikide muude ametite pidajad teatris, oleme teenindajad. Saalisistujale võib näitleja töö tunduda kerge või tühine, võrreldes pankuri või laevakapteni omaga, see on aga liiga lihtne ja ekslik arvamus.

Tegemist on suurt närvipinget nõudva ametiga, mis seisneb selles, et pidevalt tuleb luua uus maailm, elada läbi uusi elusid. Ja nii igal õhtul. Ja olla aus.

Kui teatrietendust ja -elamust üldse võib kaubaks nimetada, siis on see ainuke kaup, mida läheme ostma, teades, et meid petetakse. Laseme ennast viia teise keskkonda, oma argielust hetkeks välja. Teame ju, et see Jüri või Mari, kelle poeg käib minu omaga ühes klassis, pole sugugi see inimene, keda ta seal kujutab, ta on tegelikult tore inimene, tal on lihtsalt selline amet.

Peame tegema kõik selleks, et inimesel, kes on pileti lunastanud, oleks siin majas hea olla. Et ta saaks anda ennast laval toimuva võimusse ja nautida nende toredate inimeste, meie heade näitlejate/lavastajate tööd. Ja tunda end teatrimajas, ka saalist väljudes, hästi.

Endla teatri kohvik on söögikohana Pärnus väga populaarne, lõuna ajal on siia päris raske pääseda.

See kõik on tänu meie headele kokkadele ja tublidele teenindajatele. Ka enne remonti oli kohvik teatri oma teenindada, aga ruumi oli vähe ja lõunat me ei pakkunud. Vaid oma töötajatele tõime seda polikliiniku köögist termostega.

Pärast korralike kohvikuruumide ehitamist ja köögiseadmete soetamist mõtlesime, et teater võiks jääda oma liistude juurde ja kohvikus võiks süüa pakkuda toitlustusfirma. Leidsime partneri, kellega tegime mõnda aega koostööd, aga siis läksid meie teed lahku. Nad ei tulnud sellega toime, mis meie neilt nõudsime. Meie huvid olid erinevad. Publik hakkas meie kohvikust kaduma. Minu karikas sai täis sel hetkel, kui nägin, kuidas teatrikülastajad jooksid etenduse vaheajal üle ristmiku Non Stopi kioskist limonaadi ja saiakesi ostma.

Nüüd oleme leidnud kohvikusse õiged inimesed, koolitame neid jõudumööda, nad on teatri palgal. Nii kohviku kui teatri pidamisega rikkaks ei saa, aga vaesed me ka pole. Oleme taasleidnud oma publiku nii kohvikusse kui teatrisaali.