Herta Elviste ja Lembit Eelmäe unustavad laval, et siit ja sealt valutab

Alles hiljuti oma noorusaja linna Pärnu publiku ees “Vladimiri väljakus” hiilanud näitlejad Herta Elviste ja Lembit Eelmäe ütlevad, et see oli nende viimane suur roll.

Õigupoolest väidab seda Herta, Lembit nii kategooriline ei ole.

“Pea teeks veel suuri asju, aga keha ei tule enam järele,” räägib Herta oma Tartu kodus, Aardla tänava suurmaja neljandal korrusel. “Aga tõsi ta on: kodus ei saa kumbki diivanilt püsti, kuid lavale minnes enam ei tea, et jalgu pole all.”

Lembit lisab, et laval publikuga kontakti saavutades tekib justkui transs.

“Minu käest küsitakse sageli, kuidas mulle pikad tekstid meelde jäävad,” valgustab Elviste teatritöö kulissidetagust. “No jääb, ja hästi jääb. See on professionaalsus. Kord päris minult seda teatri autojuht, omal automootor lina peal tuhandeks jupiks laiali. Ma ütlesin, et see on nagu sul, sina ju tead, missugune mutter millisesse auku läheb. Aga ma kustutan niisama kiiresti, kui osa õpin. Kui tükk maha võetakse, võin kuu aja pärast imestada – kas tõesti mina mängisin selles?”

Elviste tahtis saada kirikuõpetajaks

Herta Elviste lapsepõlvekodu oli Pärnu-Jaagupis politseimaja ja kiriku lähedal. “Niisugune naabrus sundis viisakaks,” kommenteerib näitleja nüüd.

“Mu ema oli õmbleja, aga pidude ja etenduste ajal rahvamajas riidehoiutädi,” meenutab Elviste. “Eks ma nägin siis kõik Pärnu teatri tükid ära ja võib-olla tuli teatripisik sealt. Mäletan, et alati oli pärast etendust tants, mis kestis teinekord hommikuni.”

Ei tea, kas sellest, et kirik lähedal, või siis esinemisvajadusest, aga mingil ajal tahtis Elviste saada kirikuõpetajaks. Olevat plikakesena võtnud lina ümber, muudkui seisnud ja rahvast õnnistanud.

“Ma ei ole usklik,” ütleb Elviste. “Aga ma tean, et minu jumal on kusagil olemas ja jälgib mind. Ma ei tea, mis nägu ta on, aga katsun tema pärast olla hea inimene.”

Kui lapsepõlvemaile tagasi pöörduda, siis on Herta Elviste Halinga valla aukodanik.

Lembit Eelmäe, kelle kohta käredavõitu abikaasa Herta ütleb, et oli 1951. aastal Pärnu teatrisse tulles ja teda ära võludes pikk ja väga kõhn, aga nüüd söövat liiga palju, on pärit Valgamaalt Holdrest. Aastakese õppis ta Tartus arstiteadust, siis vallutas tedagi teatripisik.

Ird polnud kõigile Vana Hirmus

Elviste alustas teatriteed Pärnus preili Putnini balletistuudios, kus ta enda sõnul stangede najal ringutamas käis. Sealt viis tee juba Endlasse operetti laulma ja tantsima. Kümme aastat laval oldud, maandus ta äkki kõigile üllatuseks teatri sööklas. Müüs saiu, oli ettekandja.

“Mul oli pereelu vaja korda saada, tahtsin senisest abikaasast Uno Loidist veidi eemale,” on Elviste avameelne. “Aga kaua ma sööklas olla ei saanud, sest Pärnusse asumisele saadetud Kaarel Ird nägi mind seal ja ütles, et hommepäev oled laval tagasi. Ning pani mulle hirmsa koormuse peale – temal Pärnus Aino Talvit ei olevat, Elviste teevat need osad ära ja jutul lõpp.”

Elviste ütleb, et tema sai Irdiga hästi läbi. Sama väidab Lembit Eelmäe.

“Ma olin kinnine maapoiss. Mõtteid ja tundeid oli, aga näitlejal peavad need ka välja paistma,” räägib Eelmäe. “Mul ei paistnud. Ja ühel juubelil tunnistas Pärnu teatri endine direktor, et neil olnud plaanis mees, kellega midagi teha pole, lahti lasta. Ma ei olnud tõesti võimeline suuri osi tegema. Kuni Ird Pärnu tuli ja mu mängima pani. Ja kui ma koos Hertaga Irdi kutsel Tartusse läksin, sain kohe kaks toredat osa operettides. Polnud see mees kõigile nii hirmus midagi.”

Kuhu klaver kadus?

Saksa ajal tehti Tallinnas näitlejatest ja lauljatest brigaadid. Käis Elvistegi niimoodi Vasknarvas Saksa sõdurite võitlusvaimu tõstmas. Ja Pärnus Ammende villas ohvitseridele esinemas. Elas pealegi koos südamesõbranna Linda Rummoga Sääse tänaval legendaarse võimlemisõpetaja ja olümpiamehe, juba maapakku läinud Johann Meimeri majas. Millest kõigest tõusis paksu pahandust.

“Kui venelased tulid, löödi meid Meimeri majast välja,” meenutab Elviste. “Ja peagi viidi mind kahe püssimehe vahel läbi Rüütli tänava ülekuulamisele. Naised nutsid: Herta viiakse ära, nüüd tapetakse maha! Ülekuulaja pani mulle süüks sakslastele esinemist ja päris, kuhu ma Meimeri klaveri panin. Mina ikka, et ei tea klaverist midagi. Siis tõstis ta mu hirmutamiseks esmalt žiletid lauanurgale, järgmisena püstoli. Mina ikka, et ei tea. Lõpuks selgus, et üks Vene ohvitser oli klaveri pihta pannud ja teised ei teadnud.”

Saksa ajal oli Elviste veel korra surmasuus. Näitlejad magasid oma ringreisirongi naridel, kui äkki hakkas hirmus kisa – Vene lennukid, põgenege põllule. Unised näitlejad pudenesidki põllule. Mõni sai sealgi pihta, Herta väänas jala välja. Kui teda kanderaamil Pärnu toodi, olnud rahvas taas tema tervise pärast hirmul, sest arvati, et Elviste sai kuuli.

Oma nukker Pärnu-lugu on ka Lembitul, kes tuli 1951. aastal romantilisele läänerannikule näitlejaks ja sai siin õe peres ulualust.

“Sama aasta sügisel saadeti õemees Siberisse, tema maja konfiskeeriti,” räägib Eelmäe. “Asjad viidi komisjonikauplusse. Hakkasime neid sealt tagasi ostma, õde maksis oma majas üüri. Mulle oli see tohutu trauma.”

Tartu tundus Siberina

Kui Irdi asumisaeg Pärnus otsa sai ja ta Tartu tagasi läks, kutsus Ird ka Elvistet ja Eelmäed. Veidi aru pidanud, võtsid nad kutse vastu.

“Aga mul võttis Tartuga, kus nüüd juba peaaegu pool sajandit oleme elanud, harjumine kaua aega,” tunnistab Elviste. “Esialgu tundus, nagu oleksime vabatahtlikult Siberisse läinud. Ma olen ilmselt merevees sündinud, mul oli merest suur puudus. Meenutan ikka, kuidas Lembit haltuuraga perele raha teenis ja mina poegadega mere ääres päevitasin ning ujusin.”

Elviste mäletab ikka, et oli tema väike Pärnu ja suur meri. Nüüd, ütleb ta, on Pärnu muutunud, ja kui ta pojal külas käies merd vaatab, siis vargsi ja kaugelt.

“Vanasti meeldis mulle õhtul Supeluse tänava pinkidel istuda ja ujuma tõttavaid inimesi vaadata,” räägib Elviste. “Proovisin ükskord nüüd ka vaadata, aga tundsin, et see pole enam see.”

Teine koht, kuhu poeg Andrus teda jalutama kutsuvat, aga tema minna ei taha, olevat Rüütli tänav. Ka see polevat enam see, Rüütli on Elviste silmis ei midagi muud kui vaid kaubakoridor.

See-eest Pärnu teatrist on Herta Elviste heal arvamusel.

“Viimati vaatasin “Viimast näitust” ja minu arvates peaks Lii Tedre selle osa eest mingi suure preemia saama,” väidab Elviste. “Eestimaa on väga andekaid näitlejaid täis, aga kahjuks on teatrielu liiga Tallinna-keskne.”

65 aastat nagu üks päev

Herta Elviste ütleb, et tal on väga hästi läinud, sest 65 teatriaastat tunduvad talle nagu üks katkematu raske, kuid õnnelik päev. Nüüd ei tahtvat ta enam midagi muud kui seda, et maha teistele talitada ei jääks. Et kui, siis infarkt või insult ja ...

See on jutt, mida Lembit Eelmäe ei kannata. “No mis sa, Herta, jälle hakkad ”

“Aga kurvad mõtted aitavad mul elada ja ärgates öelda, et aitäh, veel üks päev,” vastab Herta.

“Ja mis sinagi jooksed, seltskonnategelane niisugune,” toriseb Elviste.

“Näe, mul niisugune viga, et ei oska inimestele ära öelda,” vastab Eelmäe. “Praegugi lähen oma sklerosis multiplex’i põdevate näiteringi juhendama. Nad on toredad.”

Kui Elviste ja Eelmäe kodumaja ees autosse istuma asutame, läheb üks neljanda korruse aken lahti. Hall pea pistetakse välja ja hääl, mida tunneb vist iga eestlane, hüüab: “Viige tervele minu Pärnule tervisi!” See Herta Elviste soov tuleb südamest.