Kommentaar: Krimm – Ukraina püssirohutünn

Krimmi parlament võttis vastu otsuse, mille kohaselt Krimm kuulutati NATO-vabaks piirkonnaks. Kõik oleks kena, kui üks detail ei segaks: Krimm on osa Ukrainast, riigist, mis on seadnud sihiks NATO-liikmelisuse. Kuidas sai selline vastuolu sündida?

17. juunist 2. augustini pidid toimuma Ukraina-USA ühisõppused “Sea-Breeze 2006”, mille, nagu kirjutas Economist, ”kommunistid ja kasakad tõrjusid NATO tagasi“. Või siis “koduperenaised ja sotsialistid”, nagu neid nimetas kolleeg Toomas Alatalu (vt PP 20.06.06).

Nii või teisiti sai otsustavaks Ukraina võimude suutmatus peatada kogu Krimmis meeleavalduste lainet.

Ukraina põhiseaduse kohaselt võivad võõrväed viibida Ukraina territooriumil vaid parlamendi loal, kuid see suutis äsja hädavaevu moodustada võimukoalitsiooni. USA vägede sisselubamise küsimus ähvardas muutuda omavaheliseks arveteklaarimiseks ja õppused lükati edasi. 25. juuniks pidi lahkuma viimane laev ning nii läkski.

Selle taga nähakse Moskva toetatud Viktor Janukovitši survet president Viktor Juštšenkole. Soovib ju Janukovitš oma seisukohtade arvestamist valitsuse moodustamisel. Kuna Janukovitši juhitud regioonide parteil on Krimmi parlamendis arvestatav positsioon, pole seda seost raske oletada.

Teine jälg on kogu protestiaktsioonide juhtoinal – marginaalsel Ukraina progressiivsel sotsialistide parteil, mida avalikult nimetatakse Moskva projektiparteiks.

Kolmas jälg on kaudsem. See on paljude venemaalaste (õnneks mitte kõigi) suhtumine. Kõige eredamalt ütles selle välja ajalehe Zavtra peatoimetaja Aleksandr Prohhanov. Tema sõnutsi ei saa Venemaa pretendeerida Krimmile, sest Krimm on niigi Venemaa oma. Venemaa üksnes taastab oma territoriaalse terviklikkuse, kasutades selleks pikaajalisi keerulisi organisatsioonilisi võtteid.

Neljas jälg seevastu on väga otsene – Vene parlamendisaadikute osalemine protestiaktsioonides. See on selge sõnum: “Me oleme teiega, Venemaa ei jäta teid!” Veel ilmekam on asjaolu, et Venemaa kodaniku Aleksei Dobõtšini juhtimisel tegutseb organisatsioon Prorõv (Läbimurre), mille eesmärk on eraldada Krimm Ukraina küljest Venemaa kasuks.

Tõsi, kodanik Dobõtšini viskasid võimud otsustaval moel Ukrainast välja. Väidetavalt anti talle pool tundi aega asju pakkida ja viidi sõjaväe helikopteriga Venemaale.

Vene jälg on ühtlasi järjekordne meeldetuletus, et Venemaast tasub eemale hoida. Seetõttu on Krimmi sündmusi nimetatud Krimmi bumerangiks – Ukraina NATO-suunaliste pingutuste tõkestamine võib neid hoopis kiirendada.

Venemaa vastuseis Ukraina läände liikumisele on isegi mõistetav. Asi polegi niivõrd konkreetsetes sadamates, baasides, mille üle kaoks kontroll, kuivõrd selles ümberpiiratud kindluse tundes, mis valdab neid venemaalasi, kes vaatlevad NATOt kui kodumaa müüridele üha lähemale roomavat vaenlast.

Ukraina võimalused sellisele survele vastu seista on palju vähem selged.

Kõige ilmsem variant on üle vaadata tingimused, mille kohaselt Venemaa Musta mere laevastik paikneb aastani 2017 Sevastopolis. Mitu kõrget Ukraina ametnikku ja poliitikut on seda ideed toetanud.

Teine tee Venemaad vastu survestada on kuulutada Aasovi meri rahvusvaheliseks. Kertši väina konflikti ajal saavutati küll kokkulepe, et tegu on Venemaa ja Ukraina sisemerega, kuid seda olukorda saab ju muuta. Sisemere puhul määravad laevaliikluse omavahelised lepped. Kui aga meri on rahvusvaheline, ei saa Venemaa vaidlustada NATO laevade tulekut otse oma külje alla.

Suurimaks probleemiks Ukrainale jääb siiski Krimm ise, õigemini tema rahvastiku meelestatus. 85 protsendi elanike emakeel on vene keel, soov taastada olukord, kui Krimm kuulus Venemaale, püsib üpris tugev.

See on arusaadav. Venemaa on ju palju lähemal kui USA ning mitte ainult mentaalses plaanis. Venemaa on kohe teisel pool väina. Seda asjaolu tõestas ilmekalt aasta tagasi juhtunu, kui Venemaa korraldas märtsis õppused, mille käigus hõivati Ukraina poolel Feodossija lähedal platsdarm, toodi maale mehed ja sõjavarustus ning hoiti seda ala enda käes 24 tundi. Kõike seda Ukrainaga kooskõlastamata.

Paljud vaatlejad on võrrelnud Krimmi püssirohutünniga. Ning paraku on neil õigus. Kui Kiiev ei suuda seda tünni hoida nii, nagu üht plahvatusohtlikku ainet hoidma peab, on küllalt liikvel neid, kes süütenööri näppima lähevad. Kas või nalja pärast. Või selleks, et isepäiseks muutunud naabrile käru keerata.