Bikiinid 60, kuid jätkuvalt kuumad

Tartlanna Anneken Eli oli eile Pärnu rannas ainus, keda fotograaf pidas bikiini-loole paslikuks modelliks ja kes nõustuski poseerima. Foto: Ants Liigus

5. juulil 1946 esitleti esimest korda avalikkusele kaheosalist naiste ujumiskostüümi - bikiine. Samanimelise atolli olemasolust kaugel Vaikses ookeanis ei teatud veel suurt midagi.

Pole vähimatki kahtlust, et bikiinid on vanemad kui kuuskümmend aastat.

Sitsiilias Villa Romana del Casalest leitud 2300 aasta vanuselt mosaiigilt on selgelt näha antiikaja sportlikke daame treeningul kaheosalisi bikiine kandmas. Tõenäoliselt võib tegemist olla Antiik-Rooma naiste kantud vanima ujumisriietusega.

Ent 2300 aastat ei pruugi olla veel bikiinide lõplik pärinemisdaatum. Teada on seinamaalingud 1600. aastast enne Kristuse sündi, kus naisi on kujutatud kandmas nähtavasti tolle aja kohta populaarset kaheosalist kehakatet.

Kaasaegsete bikiinide ajalugu loetakse siiski suvest 1946, mil neid avalikkusele tutvustati.

Üheaegselt leiutatud

Moekunstnik ja rannakaupade kaupluse omanik Jacques Heim tutvustas 1946. aasta varasuvel Prantsusmaal Cannes’is ujumiskostüümi Atome (minimaalset ujumiskostüümi võrreldi väikseima osakese, aatomiga).

Heimi plaan oli ujumiskostüümi müüa oma rannatarvete poes. Ärile hoo andmiseks saatis ta lendu taevassekirjutajad, kes vedasid sinilaotusse lause: “Atome – maailma väikseim ujumiskostüüm.“

Ent Heimile oli määratud äparduda. Kaks kuud hiljem tõi teine prantslane, ametilt insener Louis Reard Rivieras avalikkuse ette veelgi napimad bikiinid.

Tema taevaloosung oli lihtne, kuid mõjus: ”Bikiinid – väiksemad maailma kõige väiksemast ujumiskostüümist.“ Selleks ajaks oli toimunud kaks USA tuumakatsetust Bikini atollil ning Bikini nime kasutamine pidi tähendama, et uue ujumiskostüümi põhjustatud elevus on kui aatompommi plahvatus.

Reardi leiutatud bikiinid ilmusid avalikkuse ette Pariisi moesõul 5. juulil 1946. Reard oli püstihädas modelli leidmisega, kes nii napis ihukattes publiku ette ilmuks.

Lõpuks sai ta nõusse Casino de Paris strippari Micheline Bernardini, kes soostus modelliks olema. See oli ka tema ainus moedemonstratsioon ning toonased mustvalged ülesvõtted esimestest bikiinidest on samuti ainsad.

Oli see nüüd Reardi müügimehenutikus või juhus, kuid tema antud nimi ”bikiinid“ kujuneski uudse supelkostüümi ametlikuks nimeks.

Kaasaegsete bikiinide ametliku ajaloo algus on ilus, kuid ajaloolise tõe huvides peab märkima, et Pariisi naised kandsid bikiine juba aasta enne nende ”leiutamist“. See fakt on piltidega dokumenteeritud 16. juuli 1945. aasta ajakirjas Life.

Artikkel ei räägi mõistagi bikiinidest, sest avalikkus ei teadnud veel midagi aatompommi projektist ega Bikini atollist. Jutt käib ”prantsuse ujumiskostüümist“.

Nii stiililt kui katteulatuselt on piltidel tegemist bikiinidega.

Eriline iroonia peitub aga selles, et ajakiri ilmus täpselt samal päeval, kui New Mexicos Alamogordo salajasest linnakust kaugemal asuvas kõrbes toimus esimene tuumakatsetus.

Bikiinid kaasaegses kultuuris

Kulus 15 aastat, enne kui Ameerika Ühendriigid bikiinid omaks võtsid. 1951. aastal keelati bikiinide kandmine Miss Maailma valimistel. 1957. aastal filmiga ”Ja Jumal lõi naise“ pani bikiine kandnud Brigitte Bardot aluse USA bikiiniturule. 1960. aastal inspireeris Brian Hylandi poplugu ”Itsy Bitsy Teenie Weenie Yellow Polka Dot Bikini“ bikiinibuumi.

Bikiinidel on olnud mitu triumfi filmitööstuses. Näiteks Ursula Andress Bondi-tüdruku Honey Ryderina filmis ”Dr. No“ (1962), Raquel Welch eelajaloolise koopatüdrukuna 1966. aasta filmis ”One Million Years B.C.“ ning Phoebe Cates 1982. aastal teismeliste filmis ”Fast Times at Ridgemont High“. Need filmid said vastavalt esimese, 86. ja 84. koha Briti Channel 4 küsitluses ”100 Greatest Sexy Moments (in film)“.

1946. aastal loodud bikiinide arengust võib saada rohkem aimu, kui teha endale selgeks, mis on monokini, tankini, string bikini ja thong bikini.

Bikini atolli tragöödia

Bikini atoll on üks 29 atollist ja viiest saarest, mis moodustavad Marshalli saared. Saarestik asub Mikroneesias Vaikses ookeanis.

1944. aasta veebruaris vallutasid USA väed need saared verises lahingus jaapanlastega. Detsembris 1945 määras USA president Harry Truman Bikini tema kauguse tõttu õhu- ja mereteedest aatomipommi katsepolügooniks.

167 bikinilasele tehti ettepanek ajutiselt ümber asuda, et USA saaks katsetada pomme inimkonna hüvanguks ja kõigi maailmasõdade lõpetamiseks. Bikinilased saadeti ligi 250 kilomeetrit ida poole Rongeriki atollile, kus nad pidid peaaegu nälga surema, sest jäetud varudest ei piisanud kauaks ja atoll ise oli vaid kuuendik Bikini suurusest.

Alles märtsis 1948 koliti bikinilased Kwajaleini atollile. Novembris 1948 koliti sealt Kili saarele. 1. märtsil 1954 katsetati Bikini atolli edelanurgas asunud rifil USA vesinikupommi.

Juunis 1968 lubas USA president Lyndon Johnson, et 540 bikinilast, kes elasid Kilil ja teistel saartel, võivad koju tagasi pöörduda. Augustis 1969 valmistati ette Bikini atolli taasasustamise kaheksa aasta plaan.

1981. aastast saadik on bikinilased käinud vahelduva eduga kohut USAga atolli lagastamise pärast. 2001. aastal mõisteti bikinilaste kasuks välja üle 563 miljoni dollari. 12. aprillil 2006 pöördusid bikinilased uuesti kohtusse, kuna see raha, mis koos protsentidega ulatub juba pea 725 miljoni dollarini, on siiani saamata.

Rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri 1996. aastal koostatud raportis on öeldud, et õhk, maapind, laguuni vesi ja joogivesi ei kujuta Bikini atollil tervisele ohtu.