Enamiku 20. sajandi teisest poolest oli Sauga linnamõisa keskus avalikkusele suletud territoorium, seal laiutas Nõukogude lennuväebaas ja rahva mälust kustus mälestus linnaga tihedasti seotud Sauga mõisast.
Sauga linnamõis teenis sajandeid Pärnu kodanike huve ja kasvatas linnale kenakest tulu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2004. aastal hakkas Pärnu linnavalitsus ette valmistama Loode-Pärnu tööstusküla planeeringut (mis selle räämas ja reostatud ala linnaga taas liitma peab) ja Pärnu muuseumilt telliti ajalooline õiend. Laura Kipperi ja Aldur Vungi koostatud õiendis oli eraldi rõhutatud privileege ja kandeid, mille järgi mõis aastatel 1628–1940 kuulus Pärnu linnale.
2005. aastal võttis abilinnapea Mart Alliku planeeringualuse maa omandiasja ette ja 20. juunist 2006 võib lugeda endise linnamõisa praeguse Pärnu administratiivpiiridesse jääva osa tagastatuks.
Kuid rahva mälus vajab tekkinud lünk samuti täitmist. Taastamist vajab ajalooline pärimus 13. sajandil asutatud Sauga mõisast ja selle Pärli karjamõisast.
Sauga mõisa varasem lugu
Sauga mõis on arvatavasti rajatud Saksa Ordu Liivimaa haru ja Saare-Lääne piiskopi 1238. aastal sõlmitud koostöölepingu tulemusel, kui piiskop andis (abi eest oma vasallide taltsutamisel) orduvendadele lisaks poolele lossile Lihulas ka Matsalu, Sõtke ja Sauga valdused. Nendest moodustati Lihula komtuurkond, mis jäi endiselt Saare-Lääne piiskopkonna vaimuliku diötseesi osaks.
Pärast komtuurkonna likvideerimist 1480. aasta paiku liideti mõisad ja vahepeal lisandunud Kastna valdus Uus-Pärnu komtuuri halduspiirkonnaga. Sauga mõisa territoorium paiknes Sauga jõe vasakul kaldal piiskopkonna Korbe (Pärnu-Jaagupi) kihelkonnast kuni Pärnu jõe ja Rääma rabani.
Ordumõisa funktsioon ei olnud ilmselt vaid majanduslik, vähemasti aastatel 1546–47 mõisa hallanud orduvend Johann van Ghoer on kandnud tiitlit Saksa Ordu Sauga foogt.
Sauga foogti koostöö Saare-Lääne piiskopkonna võimudega oli nimetatud ametimehe puhul väljaspool kahtlust, sest naabruses asuva piiskopilinna Vana-Pärnu linnafoogtiks oli tema vend Bartholomeus.
1554. aastal, kui mõis on kuulunud Liivi Ordu maamarssali valdkonda, on Saugat valitsenud Dirich Lode, kelle nimi seob ta Saare-Lääne piiskopkonna ühe tuntuma vasallisuguvõsaga.
Militaarordu foogtid olid tavaliselt paigutatud ordu sõjalistesse tugipunktidesse, kus elas ka teisi orduvendi. Ilmselt asus keskaegse ordumõisa kindlustatud peahoone koos abihoonetega Sauga jõe kaldal ja turvas nii jõeteed kui maanteid, mis ühendasid piiskopi poolt 1251. aastal asutatud Pärnut piiskopkonna teiste keskuste Korbe ja Audruga. 18. sajandi lõpus koostatud Mellini atlase kaardil hargnevad postimaantee Tallinna ja teine tähtis maantee Lihulasse just Sauga mõisasüdame vastas teisel pool jõge.
1560. aastal vallutasid Sauga mõisa hertsog Magnuse palgasõdurid, kes seejärel asusid ehitama silda üle Sauga jõe, et kindlustada sillapea ja rüüstata orduvaldusi sügavamalt.
Sauga linnamõisa moodustamine
Enne Liivi sõda Pärnul linnamõisu ei olnud. Ometi pidas kogukond niisuguseid valdusi väga ihaldusväärseks. Näiteks 1520. aastal, kui esimene säärane maavaldus linnale hankida õnnestus, oli Uus-Pärnu raad linnasarase idapiiril asunud kuue taluga Reiu küla oma maahärralt tulutult taotlenud juba “üle saja aasta”. Ja kui ordumeister Wolter v. Plettenberg selle üleandmise otsustas, ei mallatud ära oodata küla piiride väljaselgitamiseks ja valduse üleandmiseks ette nähtud kümneaastast viiteaega, vaid tõsteti toimingute kiirendamise küsimus esile Liivimaa maapäeval.
Neli aastakümmet hiljem oli eesmärk saada Pärnule Saksa Ordu Liivimaa haru likvideerimise käigus Poola kuninga otsustusalasse jäänud Sauga ordumõis. Mõisa hooned olid septembris 1560 Vana-Pärnut rüüstanud venelased küll maha põletanud, kuid sama olukord valitses kogu ümbruskonnas.
Protestantide linna võimalust katoliiklikult kuningalt armuande saada pidi tugevdama delegaatide valik. Eaka eksbürgermeistri Nicolaus Barenfeldti (endine Liivi ordumeistri sekretär) kõrval lähetati Vilniusesse Steffanus Vetter, kes polnud isegi rae liige, kuid oli viimase Saare-Lääne piiskopi teenistuses katoliiklaseks jäänud.
26. novembril 1561 kinnitaski Poola kuningas ja Leedu suurvürst Sigismund II August Vilniuses Uus-Pärnu vanad privileegid, annetas ka uusi privileege ja Sauga mõisa.
Vetteri osa selles on ilmselt olnud märkimisväärne, sest järgmisel aastal valiti ta Uus-Pärnus raeliikmeks ja “tema poolt osutatud teenete eest Poolas” kinkis Suur gild “härra Steffanus Vetterile vabatahtlikult päriseks” gildile kuulunud keldri, mis asus otse turuplatsi nurgal.
Poola kuninga poolt Pärnule antud mõisa andsid aga Rootsi võimu esindajad pärast linna peatset alistumist (juunis 1562) viimasele Uus-Pärnu ordukomtuurile Rutger Wulffile, kes ei õhutanud poolakaid teeninud garnisoni vastupanule ilmselt kuigi innukalt (erinevalt endisest Järva foogtist, kelle rootslased vangistasid) ja sai tasuks peale mõisa ka ühe maja linnas.
Linna valduste laienemine
1617. aastal Pärnus pikemalt kanda kinnitanud Rootsi Kuningriik asus rajama senisest ulatuslikumat mõisate võrku. Pärnust tähtsat sõjalist tugipunkti kujundav Rootsi võim otsustas linnale maavaldused tagasi anda ja neid isegi laiendada.
17. sajandi esimesel poolel korraldati mitu külana linnale kuulunud valdust ümber linnamõisaks. Suurimaks neist jäi ka uutes oludes Sauga, mis kinnistati linnale 7. juulil 1628. Peale selle loovutas kuningas linnale veel Lemmetsa, Sanga-Ridalepa, Papsaare, Nurme ning Elbu ja Kurena. Kuivõrd Lemmetsa, Sanga-Ridalepa ja Nurme olid kuulunud Vana-Pärnus asutatud toomkapiitlile ning Papsaare Vana-Pärnu Püha Tooma kirikule, võib neid pidada ka Uus-Pärnuga liidetud ja likvideeritud naaberlinna manusteks. Kuninga annetatud valduste kõrval ostis linn 1633. aastal ka Sauga küla ja Papsaare vahel asunud Kammalepa küla.
1760. aastal ulatus Sauga mõisa territoorium põhjast lõunasse 25 300 Rootsi küünart (15,5 km) ja idast läände 28 900 küünart (17,7 km). Sauga mõisa suure territooriumi tõttu moodustati selle osades omaette funktsioneerivad majandusüksused ehk karjamõisad.
Sauga mõisa selleaegse hoonestuse kohta täpsemad andmed puuduvad. 18. sajandi allikatest ilmnevad vaid andmed ühe või teise hoone olemasolust. 1768. aastal on näiteks alustatud laatsareti ehitust. 1797. aastal valminud Mellini atlase Pärnumaa kaardil on Sauga mõisasüdames märgitud ka tuuleveski, mis hilisemate plaanide järgi asus allee põhjaküljel mõisa peahoonest idas. Need ehitused ei ole säilinud.
Vanim säilinud asendiplaan mõisa hoonetest on pärit 1841. aastast. Sellest ajast püsisid mõisa likvideerimiseni samal kohal sealaut, põhukuur, kupja maja ja puutöötuba.
Ümber ehitati 19. sajandi keskel või teisel poolel mõisa kiviait ja 20. sajandil püstitati tõllakuuri asemele tõlla- ja traktorikuur. Ülejäänud nüüdse linna territooriumil paiknenud hooned sellest ajast on hävinud.
Ainult 1849. aastani kasutatud vana peahoone kohal asub tänapäevalgi madal kivivundament. Ilmselt puidust seintega vana peahoone ehitusmaterjali pakuti 1853. aastal müügiks.
Uus peahoone püstitati 1849. aastal hilisklassitsistliku tellisehitisena. Ühekorruselist hoonet ilmestab kolmnurkse viiluga kahekorruseline keskosa, mille alumise osa muudab ruumiliseks kolme avaga kaaristu. 1933. aastal valmistatud Sauga mõisa hoonete kirjelduse kohaselt on peahoone paekivivundamendil, seinad telliskivist, väljast ja seest krohvitud, sees kaheksa ahju ning kolm pliiti, pinna üldsuurus on 599,59 ruutmeetrit.
Linnamõisa rentnikud
Varaseim nimeliselt teadaolev Sauga linnamõisa rentnik on Pärnu bürgermeistri poeg, Rootsi armee kapten Johann Peters, kes rentis magistraadi käest mõisa aastail 1700-1713. Pärast Petersi surma tegutses vähe aega mõisa rentnikuna edasi tema lesk Anna Margarethe.
Sauga mõisa väiksemat majandusüksust – Sanga karjamõisa – rentis raamatupidaja Johann Christoph Peper, kelle surma järel tehtud varaloendist leiame peale raamatute kaheksa “matemaatilist instrumenti” alates kullatud messing-astrolaabist koos tugijalgade ja kompassiga kuni mõõdunööri ja viljakaaluni.
J. C. Peper võis Riiast Pärnusse tulla näiteks seetõttu, et jätkata parima võimaliku hariduse andmist oma pojale Johann Joachimile, kes pärast maineka Riia gümnaasiumi lõpetamist õppis aastatel 1705-1708 Pärnu akadeemias ehk ülikoolis.
Sealjuures ei pidanud nad elama sugugi kitsikuses, sest hilisem raeliige ja kammerhärra J. J. Peper pidi õpingud katkestama ja luterlikust akadeemiast lahkuma oma eriti edeva ja moodsa punase hõbetikanditega kuue kandmisest tingitud skandaali tõttu.
Kuid ka õpingud välismaal olid noorele Peperile taskukohased. 1708. aastal kanti tema nimi Leipzigi üliõpilaste nimekirja.
Sauga linnamõisa rentnikuks on 18. sajandi esimesel poolel olnud veel Vene armee major Woldemar Johann von Lauw ja pärast tema surma mõni aeg tema lesk. Kõige raskem oli mõisa renditulu saada siis, kui 1787-1797 Katariina II reformi tulemusena valitses oma aja kohta demokraatlik linnaduuma ja rael oli vaid kohtufunktsioon.
Ligi kümme kuud pärast vana raekorralduse taastamist pidid kassakolleegium ja raad alustama protsessi linnaduuma poolt rentnikuks võetud tsaariametniku titulaarnõunik Daniel Gottlieb Suckniga, kes talle väga soodsatel tingimustel renditud mõisa paarisajarublast rendiraha maksma ei vaevunud ja tasus selle suhteliselt väikese summa alles kümme aastat hiljem. Selle aja sees on ta 45 000 paberrubla eest ostnud üles Surju mõisa pandi ja andnud oma lesestunud tütrele 32 000 hõberubla, mille pandiks jäi Uulu mõis.
19. sajandi alguses olid rentnikeks taas ohvitserid: major von Mensenkampff, kapten von Baranoff jt, Sauga mõis teenis aga linnale neil aastail jälle tulu: Pärnu magistraadi 1819. aasta tulude kokkuvõtte järgi sai linn maade rendist kokku 28 166,3 rubla ja Sauga mõisast tuli sellest enamik – 17 274,8 rubla. Sealjuures elas seal kokku 1660 linnamõisate talupojast tervelt 1065.
Edaspidi said mõisnikeks ka madalamast soost ettevõtjad, kes mõisa majandada suutsid. 1820. aastal on mõis antud rendile Magnus Gustav Jacobyle, keda on nimetatud sadulsepa pojaks ja Pootsi rahvas peab oma mõisniku von Lilienfeldi sohipojaks.
1835. aastal renditi Sauga mõis välja kellelegi härra Gerstfeldtile ja 1863. aastal Theodor Bauerile Tartust. Baueri pikaajaline rendileping läks ilmselt pärijate vahendusel üle uuele Audru parunile Adolf Pilar von Pilchaule. See sakslaste poolt maailmasõja ajal kokkuklopsitud Balti hertsogiriigi valitsusjuht oli Sauga linnamõisa rentnik 1919. aastani.
Põllumajanduse allakäik
Eesti Vabariigi algusajaks oli Sauga mõisast eraldatud juba kuus autonoomset majandusüksust: Jänesselja, Kambi, Berlii ehk Pärli, Räägu, Sanga ning Ullaste karjamõis. Neid võidi rendile anda ka eraldi.
2. aprillil 1919 avaldas Pärnu linnavalitsus oma tegevusplaanid Sauga mõisa suhtes. Esmajoones oli Pärnu linnavalitsusel kavas alustada mõisa maade väljarentimist linnaelanikele.
Teiseks oli linnavalitsusel plaan anda osa maast sõjaväe kasutada. Mõisasüda pidi aga jääma linna enda kätte ja seda kasutatama linna hoolekandeasutustele (nagu haigla, vaestemaja) piima saamiseks.
Sauga mõisa majandamist nägi linn üldiselt positiivselt: tööjõud on olemas, põllurammu linna lähedal külluses, kõrge Rääma raba läheduses ning mõis ise vaid kaks versta linnast.
Haritud põldude suurus oli üle 1000 vakamaa, maa kogusuurus 16 000 vakamaad. Maaparandustööd olid “suurejooneliselt” tehtud ja hooned ise kõige paremas korras. Peahoones kavatseti alustada ka koolihariduse andmist.
Vastavalt Ajutise Valitsuse määrusele, mis oli tingitud Eestis üldiselt levivast mõisate korratust majapidamisest ja laastamisest, asus vastloodud Eesti riik neid kõiki ja sealjuures linnamõisu haldama. Aastail 1919-1921 oli Sauga-Kambi mõis hoolekandemõis ehk selle valitsejaks oli riik, kuid kasum läks omanikele. Linnavalitsust volitati otsima sinna eesti mõisavalitseja.
Linnavolikogus 13 mandaati omav Baltisaksa partei (DBP) pani ette rentida mõis välja endisele ja kaheldamatult võimekale rentnikule, kuid hääletamisel oli volikogu enamus (häältega 41:15) koos linna juhtinud sotsialistide liiduga poliitiliselt vastuvõetamatu parun Pilar von Pilchau vastu.
Linnamõis läks uute valitsejate käe all kohe kahjumisse ja 1921. aastal pani linnapea Hugo Kuusner volikogus ette linnamõis müüa, mis õnneks piisavat toetust ei leidnud.
Loomulikult sõltus kasum sõlmitud rendilepingutest ja veel 1925. aastal meenutati, et 1920. aastal olid Ullaste ja Sanga karjamõis antud 30 aastaks ebasoodsale rendile riigi küttekomiteele.
Pärast hoolekandemõisa staatusest vabanemist eraldas linn Sauga mõisale 1,2 miljonit marka krediiti ja valis uueks mõisavalitsejaks Jaan Kurmi, kes pidas seda ametit 1922-1934.
1922. aastal töötasid Sauga mõisas peale valitseja veel kubjas, karjaravitseja, sepp, puusepp, 12 sulast, tallmeister, piimamees ja neli karjatüdrukut. Karja suurus oli 22 hobust ja 72 lehma. Samal aastal arutleti kanakasvatuse tulususe üle Sauga mõisas, kuid plaanid jäid vaid paberile. Sauga mõisa peamiseks tegevusalaks jäigi linna asutuste (lasteaed, haigla, vanadekodu) varustamine piimaga, ülejääk läks linnaelanikele müügiks.
1924. aastal vähenes mõisa kahjum, mis seni oli olnud 2-5 miljonit marka, juba 275 000 margani ja linnamõisa majandamise halvemad aastad olid möödunud. Samal ajal kui kahanes linnamõisa kahjum, vähenes ka põllumajanduslik tegevus.
Veel 1919. aasta aruande kohaselt oli Sauga mõisal umbes 370 hektarit põldu, kümme aastat hiljem oli kõlblikku ja juba kõlbmatut põllumaad kokku veel 257,5 hektarit ja linnakodanikele oli aiamaaks antud kokku 87 hektarit põldu.
Jaan Kurmi eestvõttel arendati saadusi töötlevat mõisamajandust: 1931. aastal ehitati ümber jahuveski ja uuendati selle sisseseadet. Mõisavalitseja oli samal ajal rentnikuks Jänesselja karjamõisas, ta arendas loomulikult tegevust ka selles piirkonnas ja Rääma rabasse ehitati mõisa turbakuur.
1924. aasta kevadel ametisse astunud tööerakondlase Oskar Kase linnavalitsus kaotas oma koosseisust linnamõisate ja maade ülemvalitseja koha. Eesti linnavalitsuse vähest huvi põllumajanduse vastu näitas 1930. aastate alguses aktuaalseks muutunud kava rajada avalik lennuväli linnamõisa põllule või karjamaale.
Sealjuures ei olnud Pärnu linnavalitsuse kava aerodroomi haritavale maale rajada Eesti kontekstis sugugi ainulaadne.
Aeronautika tõus ja langus
1933. aastal oli otsustatud lennuvälja rajamine kunagistele põllumaadele mõisa südamesse, mõõdistamine lõpetati 1937. Kuigi alguses oli juttu vaid 400x400 meetri suurusest platsist, sai sellest siiski alguse traditsioonilise mõisamajanduse vääramatu muutumine.
Sauga mõisa põldudele rajatud lennuväli oli peamine põhjus, miks okupatsiooniväed mõisa Teises maailmasõjas üle võtsid ja sõjalennuväebaasiks muutsid.
1940. aastal sai Sauga mõisa peahoonest ja Sauga mõisa maadest järgnevaks viiekümneks aastaks avalikkusele suletud territoorium.
Taeise maailmasõja järgselt asetsesid mõisas ja selle ümbruses Nõukogude sõjaväelennuvälja rajatised, mis hõlmasid suure territooriumi Sauga jõe alamjooksu vasakkaldast jõe ja uue Tallinna maantee vahel.
Kuni Nõukogude armeelt ülevõtmiseni Eesti Vabariigi taastamise käigus on endise mõisa alal toimunud tegevus seotud nii keemilise kui mürareostusega, rääkimata siinkohal emotsionaalsest reostusest.
1990. aastatel on see tegevus küll lakanud, kuid ka Sauga mõisa ala kaasaegne perspektiivitundega majandamine pole veel alanud. Selle tarvis on ette valmistatud Loode-Pärnu tööstusküla planeering.
Aldur Vunk, Pärnu muuseumi direktor